-
Kusagil näituse teise kolmandiku peal ma sain aru, et näituse pealkiri ei vasta üldse näituse sisule. Sest sisuliselt oli kõik õigesti. Kunstnikud valdavad kaasaegse kunsti keelt täiesti õigesti, tekitavad õigeid reaktsioone, urgitsevad õigete teemade kallal ja vormistavad selle täiesti õigesti eeskujulikuks ja kontekstitundlikuks näituseks. Mis siis valesti on?
Tundub, et selline skvottiv näitus ei tohiks kasutada stiilipuhast keelt ja veatut grammatikat. Ja üha enam hakkab selginema, et…
-
Kesksete postmodernsete filosoofide Derrida, Bourdieu, Sontagi ja Baudrillard’i hiljutise surma taustal haihtus Rudolf Arnheim meie hulgast möödunud suvel kuidagi vaikselt, peaaegu märkamatult. Pean tunnistama, et mulle oli pigem ootamatu, et see juhtus alles nüüd, sest vaid väga vähestele on antud elada 103aastaseks. Siinkohal pole ilmselt nekroloogil sügavat mõtet, sest asjakohast informatsiooni Rudolf Arnheimi teadustegevuse kohta võib leida netist, raamatutest ja loengutest. Ka pole siinkirjutaja psühholoogias professionaal,…
-
Imbi Paju alustab oma lugu pildiga – 1955. aastal tehtud ema fotoga. Fotoga, mis peegeldab kurbust. Ning see foto pole kaugeltki erandlik. Ta on oma ajastule tüüpiline. Nii meenuvad mulle näiteks samaaegsed eesti kunstnike kutseorganisatsiooni grupipildid. Milline kontrast sõjaeelsete aastatega. Kuhu on kadunud lõbusad, lustakad pilgud, lollitavad näoilmed, kunstnike vaba olemine? Sellest pole midagi alles. Fotolt vaatab vastu pinge olemine, ebaloomulik tõsidus ja ikka sama kurbus.…
-
Esimesed meedias avaldunud üllatusohked, et „Playboy ja nii vähe seksi”, kõnelevad pigem teadmatusest kui on maailma suurima meesteajakirja kriitika. Tsensuuriga ei ole siin midagi pistmist. Ent tõsi on seegi, et nõukaajal tähistas Playboy pornot ja seksi ning see nostalgiline väärkujutlus elab paljudes veel edasi. Kuigi Reagani mahitatud Meese komisjon seostas Playboyd sõnaga „pornograafia”, saab Playboyst täna rääkida ilma seda sõna kasutamata.
Ajakirja ajaloonurgas pajatatakse, et Playboy ei…
-
Kuidas see juhtus, et tollastelt noortelt radikaalsetelt loojatelt telliti Valgevenesse selline projekt? Valgevenel oli nõukogude ajal selline kummaline, vahepealne positsioon. Moskva ja Leningrad olid tähtsad, ka Ukraina, iseäranis pealinn Kiiev, aga ka Lvov, Krimm ning Odessa olid olulised paigad, kus tuli käia, ka Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariigid. Baltimaadest rääkimata. Valgevene kippus jääma Leedu ja Ukraina vahele, kuhu ei Vilniusest ega ka Kiievist nagu eriti asja ei…
-
Enam kui kolmkümmend aastat olen kuulnud kunstisõpradelt provotseerivaid küsimusi, miks ma ei rahuldu ainult piltide loomisega, vaid raiskan oma energiat etnograafilise ja arheoloogilise materjali uurimisele, teen sadu muinasesemete, vaipade, vööde rekonstruktsioone. See tegevus on küllaltki töömahukas ning selle „raisatud” aja arvel võiksin luua kümneid uusi kunstitöid. Olen ka ise vahel sellele mõelnud ning parim vastus minu tegevusele on kirjanik Jorge Luis Borgese looming. Borges on aastaid…
-
Kopenhaageni tööliste muuseumis on avatud seitsme riigi ühisnäitus „Tööstus ja modernism Läänemere regioonis 1945–1990”, kus Eestit esindab ERMi näitus „Industrialiseeritud põllumajandus”. Eesti väljapaneku on kokku pannud Mart Kalm EKAst ja Piret Õunapuu ERMist.
Eestlaste loo peategelane on veterinaar Helgi, kes on elanud kaasa kolhooside mured ja rõõmud ning läinud pensionile, kui kolhoos likvideeriti. Alguses elas ta noore spetsialistina küüditatutest jäänud suurtalu ühes toas, seejärel juba kolhoosikeskuse korrusmajas…
-
Mööda redelvaipa
Uudsel kiviserigraafial on ühist (taas populaarse, tänu litokeskusele) klassikalise kivitrüki ning, veidi ootamatult, ka Loit Jõekalda eksponaadiga, mis näib ühendavat natuurfilosoofia transtsendentaalsega („Peegeldus”, 2006). Toonisügavust valgustundlikul pinnal reguleerivad killustik ja liiv, looduslikke mustreid liigendab valendav lahterdus; mahalaotatud taevaredel-vaip viib altari juurde, milleks on Silvi Liiva „Valgus öös I–VI”. Valged, sügavmustast välja murdvad palangud meenutavad virmalisi. Siia lähedusse kujutleks Virge Jõekalda, Ülle Marksi, Anu Kalmu…
-
Millega on seletatav selline graafikabuum? Mida pakub tänavune triennaal?
Buum on seletatav kahe ürituse samaaegse toimumisega. Ühest küljest sai Eesti „Impact’i” korraldamise au ja kohustuse seoses sellega, et Tallinnas toimuvad graafikatriennaalid ja see osutus otsustamisel magnetiks. Olgem ausad: Tallinn on väike ja raske on siin võistelda näiteks Berliiniga.
„Impact’iga” seoses tuleb Eestisse ca 250 konverentsi delegaati, suur osa neist on seotud loengutega, osa näituste ja workshop’idega.…
-
Flo Kasearu esimene isikunäitus „Konnaga kaevus on raske rääkida merest” on valminud kunstniku õpingute ajal Berliini kunstiülikoolis (Universität der Künste). Tundes Flo Kasearu peamiselt tema varasemate maalide, pangaprojektsioonide ja omamoodi firmamärgiks saanud performance’i „Eesti skulptuur” järgi, võin öelda, et ta jätkab valitud kursil ja arendab edasi teemasid, millega on seni tegelenud.
„Konnaga kaevus” on Flo Kasearu võtnud ette kohutavalt keerulise ja kompleksse küsimuste puntra ja üritab…
