-
-
Arhitektuuris ei ole tooremat ruumi kui see, mille ehitajad, insenerid ja masinad vundamendiaugust välja voolivad. Kiek in de Köki näitusel jäi mulje, nagu oleks toimunud linna kaitsnud suurtükitorni ümberehitus maa-aluse šahtiga ballistiliseks raketiks. Kui ma seal viimati käisin, oli maa segi pööratud justkui pärast ebaõnnestunud stardikatset. Siseneda tuli kõrgemal korrusel asuva käimlaruumi maandumissilla purde kaudu. Sissepääs kehastas teist laadi arhitektuurset toorust, mida näitavad mahajäetud hoonete sansõlmed.…
-
Hans Rebane – diplomaat ja ehitaja
Eesti Vabariigi saatkondadele uue maja kavandamine Helsingisse ja Riiga oli mõlemal juhul seotud välisministri ja saadiku, praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanaonu Hans Rebasega (1882–1961). 1931. aastast oli Hans Rebane Eesti saadik Soomes ning saatkonna uue maja ehitamise Helsingis langes täielikult tema õlule. Ehitamine ei läinud just lihtsalt. „Mul on tulnud järjest kõiksugu vigu ehitusel parandada, kord oli isegi üks…
-
Pärast Hiina ehitustandrite ja mastaapide nägemist tundub jutt Eesti ehitusbuumist lõbusa naljana. Eesti elanikkond mahub vabalt ära Pekingi ühte linnajakku. Pekingi linnapilt on jõuliselt läänestunud: kommunistlik Hiina ehitab täiesti uut identiteeti. On väidetud, et Hiinas on kaasaegset lääne arhitektuuri juba rohkem, kui läänes endas. Valminud ja valmimas on terve rida hiidehitisi, mille kohta võib öelda „suurim maailmas”. Pekingis lõpetatakse Sir Norman Fosteri maailma suurimat lennujaama, mille…
-
Veidi üle aasta tegutsenud Espoo endisesse trükikotta rajatud WeeGee kultuurikeskus ja iseäranis sealne nüüdiskunsti muuseum EMMA väärivad omaette tähelepanu. See on haruldaselt hästi toimiv linna- ja erarahade sümbioos: lausa nii hästi, et ka Kiasma kolleegid ohkasid EMMA avanäituse, Shirin Neshati väljapaneku puhul, et kunstnikku esindav New Yorgi Barbara Gladstone’i galerii üldse jutule võtaks, koostööst rääkimata, peab olema tõesti rikas, et täita kõikvõimalikke eritingimusi. EMMA on suutnud…
-
Igal juhul võtab nüüdne pompoosne sooloesinemine Eesti mainekamal näitusepinnal, Tallinna Kunstihoone peasaalides ilusasti kokku nii tema linnad kui „pusad” ja Arne Maasikust kui arhitektist ja arhitektuurifotograafist saab laiema avalikkuse silmis auväärne fotokunstnik, kahtlemata teenitult. Not bad, don’t you think? Sa oled ka arhitektuurikriitikat teinud ja ehk oskad öelda, kas Arne Maasik on selles Eesti arhitektide mikrouniversumis niinimetatud kõva sõna? Selles mõttes, et isegi sellistel kestvalt viriilsetel…
-
Arhitektuuri ja kunsti suhted linnaruumis on viimasel ajal väga aktuaalsed. Põhjuseks on kunstide interdistsiplinaarsus, autonoomsus ja teadmistepõhine statuut. Mitmesuguste kaasaegsete kunstide suhted seavad kahtluse alla esteetilised kategooriad, dubleerides, laienedes ja märkides maha uusi omavahelisi piire. Järjest enam on tekkinud väga huvitavaid kooslusi ja üleminekuid just distsipliinide piirimail. Neid muudatusi on analüüsinud Theodor Adorno juba 1967. aastal Genua konverentsil: ka tema rõhutas kunstide laialivalguvust ja piiride kadumist.…
-
Helsingi Amos Andersoni kunstimuuseumis on väljas suurejooneline, kahte korrust hõlmav Ahvenamaal aastail 1886–1914 tegutsenud Önningeby kunstnike koloonia loomingu väljapanek. Sellele lisaks on muuseumi kolmandal korrusel Ahvenamaa tuntud kunstikoguja Anders Wiklöfi erakordselt esindusliku kollektsiooni näitus, kus lisaks Önningebys tegutsenud kunstnikele on arvukalt ka Soome ja Rootsi kunstiajaloo tippautorite nagu Akseli Gallen-Kallela, Ellen Thesleffi, Helene Schjerfbecki, Bruno Liljeforsi, Anders Zorn, Carl Larssoni töid. Näituse ajal lisandus veel üks…
-
Pisut õõvastav on alustada Tallinna Linnagalerii 2008. aastat näitusega, mis kannab pealkirja „Mis tunne on surra”. Kuid Anu Juurak on jätnud pealkirja küsimärgita, teinud sellest konstateeriva lause, välistades vaataja otsese kaasamise või vähemalt säilitades vaatajaga suhtlemisel delikaatse positsiooni. Nii näib, vähemalt väljapaneku pealkirjast lähtudes, et Anu Juurakut ei huvita surija kogemused, vaid miski, mis võiks neid ühendada ja avada seetõttu surmamüsteeriumi. Just need kümmekond sekundit, mis…
-
Juba mitmeid aastaid tarbekunsti- ja disainimuuseumis eksponeeritud näitusesarja „Klassikud” seekordne autor on Lea Walter. Tunnen teatavat kadedust, et üks väga tabav iseloomustus on Walteri kohta on juba kõlanud. Harry Liivrand on nimetanud Walterit tema eelmise suure muuseumi-isikunäituse ajal kakskümmend aastat tagasi eesti tekstiilikunstis autsaideriks. See on vägagi tõene. Kui tahta, siis on võimalik ehk ühiseid jooni leida kunagi tekstiiliga tegelnud Bruno Tombergi töödega. Ent üldiselt seisnebki…
