-
Marge Monko on ise väga hea fotokunstnik, kes valdab nii tehnikat kui ideed ja sisu. Mõlemad oskused on tal alles jäänud ka näituse kureerivas rollis. Selgele ja hõlmatava haardega sõnastatud sisule pakub ta vastukaaluks mitmekülgset tehnilist võttestikku, kusjuures just kaamera kasutamise viis ja kujutise fotona ilmumine on kaks kriitilist momenti, kus väljendub Monko otsitud personaalsus. Paradoksaalselt on foto kunstivahendina palju isiklikum kui mõned teised, mis hoolimata…
-
Pean tunnistama, et läksin Emini näitusele teatud eelarvamustega, mis ei ole kujunenud tema kunsti ega meedia kajastuste põhjal, vaid pigem isiklikust trotsist, sest mõned kirjutajad on, Suurbritannias nimetanud mind Eesti Tracey Eminiks. Meid tõepoolest ühendab teatud skandaalne meediaimago, aga sinna võiks selle paralleeli tõmbamise ka jätta.
Emini teekond niinimetatud YBA (noorte briti kunstnike) ridadesse erineb teiste seal figureerivate kunstnike omast. Teda ei ühenda selle seltskonnaga õpingud…
-
Samuti tõstis Rudanovski esile pisiplastika demokraatlikku olemust, mida on võimaluste piires üritatud rõhutada ka näituse kujunduses, kus igale teosele on eraldatud võrdse suurusega sõltumatu pind. Demokraatia, seda mitte ainult ekspositsioonipinna võrdsuse, vaid ka töö maksimumsuuruse piiramise näol, on aga paratamatult ka repressiivne. Iroonilise kommentaarina viitab sellele Ahti Seppeti mõõdulintidest kombineeritud „Bukett”.
Üldse on iroonia üks näituse läbivaid jooni. Esmalt torkab see silma tööde pealkirjades, näiteks Tõnu…
-
Sügislilled süles oma nahatööde ees seistes koos akvarellistist abikaasa, peatselt 97seks saava Enno Lehisega mõjusid mõlemad justkui väljaspool aega ja ruumi, peaaegu et ebamaised, läbinisti loomingulised ja tajutavalt õnnelikud.
Minu jaoks on Aino Lehis alati pisut kõrval või eraldi seisnud meie nahakunstiseenioride väärikast reast. Töötanud kolmkümmend kolm aastat kompositsiooniõppejõuna kunstiinstituudis, ei muutunud ta kunagi koormavalt soliidseks, vaid püsis pigem tütarlapselikult libliklik, vähest keelav, paljut soosiv ja takkaõhutav,…
-
Ühise laua taga istusid Sirje Helme (Kumu direktor), Harry Liivrand (Tallinna Kunstihoone juht), Triin Männik („Tallinn – kultuuripealinn 2011” programmijuht), Helene Tedre (kultuuriministeeriumi kunstinõunik), Heie Treier (ajakirja kunst.ee toimetaja, Tallinna ülikooli kunstiajaloo dotsent) ja Piia Ausman (galeriide ArtDepoo ja Haus asutaja ning juhataja). Arutlusi olid kogunenud kuulama nii ajakirjanduse esindajad kui ka kunstisõbrad.
Probleeme tõusetus vestlushommikul, mis vägisi pärastlõunani kippus kestma, mitmeid. On ju kunst ja…
-
Täna on mõeldamatu elada Internetita: digitaalsus ja interaktiivsus on mõisted, mis ei vaja enam selgitamist. iPhone, YouTube, LCD on igapäevased asjad. Näib, et tänapäeval pole võimalik elektroonilises kultuuriruumis orienteerumata hakkama saada. Uue olukorra lahkamisega tegelebki visuaalsete helide festival „Plektrum”, kuuendat korda ja ikka Tallinnas.
Festival ise, nagu näitab ka selle aasta kava, on kasvanud sisutihedamaks ja mitmekülgsemaks – „Plektrum” pakub omanäolist programmi. Festivali iseloomustab kontseptuaalsus ja ruumipoleemika;…
-
Abstraktsionism, kunsti abc. Abstraheerima tähendab lihtsustama asjade muutlike omaduste kõrvaleheitmise ning olemuslike väljasõelumise teel. Keelt on võimalik abstraheerida tähestikuks, taevakehade liikumist kalendriks. Lihtsuseni viib pikk tee, ent ühegi teekonna algus ei saa olla muud kui lihtne. Sellise paradoksi lahenduseks on kunsti algkooli juhatav abstraktsionist, näiteks Vano Allsalu. Ta ise jaotab oma pildid kolme tüüpi. Esimese tüübi moodustavad maalid, mida läbib silmapiiri meenutav horisontaal. Teise tüüpi kuuluvad…
-
Maalikunstniku ja abstraktsionisti Lola Liivati 80. sünnipäeva puhused väljapanekud Tallinnas ja Viinistul ei peaks saateteksti vajama (on ju autor üks aktiivsemaid näitusekunstnikke ja tema looming on austajatele igati tuttav), ent vajavad seda ilmselt siiski. Nii kuut kümnendit hõlmava pildi liigenduspõhimõtete, avastamata/eksponeerimata varasema loominguosa kui ka Kunstihoone galerii n-ö ootusi proovile paneva refleksiivse installatsiooni ajendusel.
Galeriis
Kunstihoone galerii näituse lähe on unenäopildis, mis andis autorile nii teosed ja…
-
Alustan isiklikest motiividest ja omistas need Jaan Malinile: on ütlematagi selge, et tegu on isa Ilmar Malini pärandi jätkamisega uues olukorras. Siit ka näituse tugevus ja nõrkus: Ilmar Malin on eesti kunstikorüfee, aga teda pole elavate seas. Näituse formaadi mõttes näeme harva kooslust, kus telje ühes otsas eesti kunsti kaks surnud klassikut ja teises üliõpilane. Valikut õigustab asjaolu, et mitmed esinejad osalesid klassikutega samadel näitustel, kui…
-
Tänavune, üldse kokku kolmas Pekingi biennaal oli ajastatud olümpiamängude toimumise ajaks. On igati alust uskuda korraldajaid, et see on suurim kunstinäitus, mis kunagi Pekingis on korraldatud. Ja küllap mitte ainult Pekingis, vaid vaat et kogu maailmas. Eestist valiti seekord osalema Jüri Kask.
Mis muljed sul sellest näitusest on?
See oli tõeliselt hoomamatu näitus. Kokku oli väljas üle 700 kunstniku, paljud mitme tööga, kuigi enamuselt oli siiski üks töö.…
