-
Eks 1920ndate alguse Starkopf on seostunud eelkõige kõige uue ja värskega, mida Euroopas tehti. Ta oli rännanud, õppinud ja töötanud nii Prantsusmaal kui eelkõige Saksamaal. Kui Kumu näitust vaadata, siis 1920ndatest on väljas just väikesemõõdulised figuurid. Sa lisasid muuseuminäitusele veel epiteedi „kaasaegne”. Mis teeb muuseuminäituse tänapäevaseks?
Antud näitus on ehitatud üles nüüdiskunsti näitusekülastaja kogemust silmas pidades. Starkopf on selgelt modernist, modernism seostub minevikuga ja Starkopfi looming…
-
Ka Marcel Duchamp, kes on muuhulgas öelnud: „Mul on võimatu teha midagi, mis ei ole kunst”, ei pidanud oma „Fontääni”– vähemalt esmaesitamisel – mitte kunstiks, vaid puhtalt institutsionaalseks proovikiviks. Ka Duchamp ei tahtnud teha kunsti. Teame, et ta loobus maalimisest jms. Kuidas võiks dekodeerida Zolotko strateegiat? Kas terminilt „kunst” tuleks tõepoolest rõhuasetus nihutada mujale? Kuhu? Miks? Kas kunst ei ole enam kunstniku jaoks väärtus? Või ei…
-
Kas teie projekt jätkab 2007. aasta mustlaskunsti paviljoni „Kaotatud paradiis” („Paradise Lost”) ideid? „Kaotatud paradiis” oli selle biennaali üks meeldejäävamaid projekte: asi polnud mitte niivõrd suurepärastes teostes ja staarkunstnikes, kuivõrd just projekti idees.
2007. aasta näitus oli esimene, kus mustlaste kunst oli biennaalil väljas. On uskumatu, et see võttis nii kaua aega, kuid see oli suurepärane algus. Näitusel olid mõned suurepärased tööd ning juba avamisest peale…
-
Saarepuu ja Zoova astusid areenile just siis, kui esmane lääne kaasaegse kunsti „järeleaitamiskursus” oli läbi saanud, seda koos Linnapi koolkonna hääbumise, uute meediumide vaimustuse ja Sorosi keskuse rahastatud ülevaatenäituste kadumisega. Zoova miksis oma üleelusuurustel lõuenditel kokku popkultuurisümboleid ja süüdimatuid sõnumeid (maal „Zoova – universumi kuningas”), tema kunsti nimetati küll transpopiks, küll seostati MTV-põlvkonna maailmavaatega. Saarepuu omakorda sai tuntuks Tallinna kerjuste tarbeks valmistatud kerjamismasinate ning nendega „töötavate”…
-
Kõige suurem nendest hädadest on see – ja see sünnitab hulganisti tarbetuid pingeid –, et riikliku poliitika tasandil ei tunnistata, et tänane Eesti on multi-, mitte aga monokultuuriline riik. Lisaks sellele on kõik need jutud integratsioonist või lõimumisest enamasti tühipajas loba, kuna tegelikult on meil tegemist assimileeriva ühiskonnaga. (Seda negatiivset kogemust, mida tähendasid nõukogude aja lõpu aastakümnete assimilatsioonikatsed, peaksid vähemasti keskealised inimesed veel mäletama; milleks siis…
-
Kui Eesti kunstis on kogukond, kelle päralt on metropol, kelle loomingut üksmeelselt näidatakse ja kaksmeelselt kritiseeritakse, siis Rein Kelpmannil on oma eeslinn. 1980ndate keskel tõi ta maalinäitustele puust agulimajade motiivi. Need olid vanad ja muutumatult pruuni-ookri-rohelised, ükskõik kui palju need kulusid või ükskõik kui palju neid üle värviti. Aeg oli ka küps, sest juba 1970ndatel hakkasid noored arhitektid-postmodernistid aguliarhitektuuris väärtust nägema. Kui ehituskunsti puhul üldse millegi…
-
Leonardot on üldse palju kopeeritud: meenutagem „Mona Lisa” loendamatuid paljundusi-teisendusi (vt Linnar Priimägi, Leonardo da Vinci „Mona Lisa”: maneristlik portree. – SL Õhtuleht 28. IV 2001). Kuid mida demonstratiivsemalt koopiad originaalist kaugenevad (Salvador Dalí vuntsidega Gioconda!), seda tungivamalt osutavad nad algupärandile. Mitte ükski jäljendus ei pääse Leonardo küljest lahti, samal ajal kui tema kaasaegne Michelangelo suunas oma matkijad endast mööda minema ja maneristlikku dekadentsi langema. Leonardot…
-
Nii kannavad neljaosalise sarja autobiograafilised natüürmordid pealkirju: „1982–1988 / 14–20”, „1989–1995 / 21–27”, „1996–2002 / 28–34 ehk 7 aastat õnnelikku armastust” ja „2003–2009 / 35–42 ehk 7 aastat õnnetut armastust”. Joonas aga on loobunud kalendrist, loobudes 2000. aastal demonstratiivselt eluloost. Akt, mis kutsub esile teatava skepsise, sest ennekõike näib tegemist olevat kunstniku labase katsega institutsionaliseeritud kunstiilmale trääsa näidata. Kunstniku edasised kommnetaarid samal teemal annavad aga siiski…
-
Sealjuures hindab Tuominen – kui vaadata tema loomingut soome tehniliselt üliviimistletud skulptuuri ja installatsioonikunsti kontekstis – ka teose esteetilist külge, mida ideekunsti juures liigagi sageli alahinnatakse. Tuomineni mõtlemine on pildiline, tema meetodiks on tüpologiseerimine. Need kaks karakteristikut torkavad näitusel kohe silma. Kuigi Tuominen töötab n-ö pehme kujundi kaudu ja tema huumor on pigem paitav kui hammustav, pole talle võõras ka flirt sürrealismiga. Aga see sürrealistlik noot…
-
2010. aasta oli XX sajandi mõtlemises kui tulevikuaja märk: tehnoloogia on oma arengu tipus ja inimkond elab sotsiaalses harmoonias. Kuid tänapäev näitab midagi muud: kommunikatsioonitehnoloogia esineb küll kõikjal meie kultuurilistes koodides, tulevikki näikse käes olevat, kuid see viib nii mõnegi identiteedikriisini. Tänavune festival alapealkirjaga „Futurity Now!” ei otsinud nähtusi ja ideid, mida tulevikul veel on meile pakkuda, vaid vastupidi – mida meie saame tuleviku nimel ära…
