-
XVIII sajandil tegutses Eesti- ja Liivimaal suhteliselt vähe kunstnikke ning nende töid satub siia üliharva, kui satubki, peab operatiivselt tegutsema, sest näiteks St Lucase galerii ettevõtmisel Tallinna jõudnud Berend Johann von Bocki ja tema naise Helena portreepaar (umbes 1770, atribueeritud Leonhard Schorerile) lipsas muuseumi nina alt Lätti. Praegu avatud näitusel on veelgi töid, mis pakuvad muuseumile huvi ja mida oleks ka võimalik omandada: eelkõige Johann Köleri…
-
Ene Parsi ja Ehalill Halliste põimevaip ja lapitehnika on universaalselt mõistetavad nähtused. Võib-olla eraldi ei mõjukski need nii innovatiivsena kui ühises ekspositsioonis näituse kolmanda osaleja Mare Kelpmaniga, kes on EKA tekstiilidisaini innovaatilise koolkonna arendaja ning, kelle loomingule on just viimastel aastatel saanud osaks palju rahvusvahelist tähelepanu. Ta on olnud huvitatud kõrgtehnoloogilistest võimalustest traditsioonilises valdkonnas, nagu tekstiilikunsti on harjutud nägema. Rahvuslikud mustrid ja rahvalikud heegelpitside ornamendid jõudsid…
-
Seekordse sündmuse kujutava kunsti osa iseloomustas interaktiivsusus. Teise korruse galeriis asus Evangelia Basdeki (Kreeka) ja Tanel Saare hiiglaslik Trooja hobune. Muljetavaldavalt monumentaalne elukas ulatus maast laeni. Selle sees toimetas kreeka kunstnik, tema tegevus projitseeriti galerii seinale. Mida ta seal täpselt tegi, ei tea, igatahes oli see midagi intiimset, kuna ta oli paljas ja vähemalt sümboolselt siiski isoleeritud ruumis. Kuna Trooja hobune oli algselt mõeldud salaja vaenlase…
-
Eks 1920ndate alguse Starkopf on seostunud eelkõige kõige uue ja värskega, mida Euroopas tehti. Ta oli rännanud, õppinud ja töötanud nii Prantsusmaal kui eelkõige Saksamaal. Kui Kumu näitust vaadata, siis 1920ndatest on väljas just väikesemõõdulised figuurid. Sa lisasid muuseuminäitusele veel epiteedi „kaasaegne”. Mis teeb muuseuminäituse tänapäevaseks?
Antud näitus on ehitatud üles nüüdiskunsti näitusekülastaja kogemust silmas pidades. Starkopf on selgelt modernist, modernism seostub minevikuga ja Starkopfi looming…
-
Ka Marcel Duchamp, kes on muuhulgas öelnud: „Mul on võimatu teha midagi, mis ei ole kunst”, ei pidanud oma „Fontääni”– vähemalt esmaesitamisel – mitte kunstiks, vaid puhtalt institutsionaalseks proovikiviks. Ka Duchamp ei tahtnud teha kunsti. Teame, et ta loobus maalimisest jms. Kuidas võiks dekodeerida Zolotko strateegiat? Kas terminilt „kunst” tuleks tõepoolest rõhuasetus nihutada mujale? Kuhu? Miks? Kas kunst ei ole enam kunstniku jaoks väärtus? Või ei…
-
Kas teie projekt jätkab 2007. aasta mustlaskunsti paviljoni „Kaotatud paradiis” („Paradise Lost”) ideid? „Kaotatud paradiis” oli selle biennaali üks meeldejäävamaid projekte: asi polnud mitte niivõrd suurepärastes teostes ja staarkunstnikes, kuivõrd just projekti idees.
2007. aasta näitus oli esimene, kus mustlaste kunst oli biennaalil väljas. On uskumatu, et see võttis nii kaua aega, kuid see oli suurepärane algus. Näitusel olid mõned suurepärased tööd ning juba avamisest peale…
-
Saarepuu ja Zoova astusid areenile just siis, kui esmane lääne kaasaegse kunsti „järeleaitamiskursus” oli läbi saanud, seda koos Linnapi koolkonna hääbumise, uute meediumide vaimustuse ja Sorosi keskuse rahastatud ülevaatenäituste kadumisega. Zoova miksis oma üleelusuurustel lõuenditel kokku popkultuurisümboleid ja süüdimatuid sõnumeid (maal „Zoova – universumi kuningas”), tema kunsti nimetati küll transpopiks, küll seostati MTV-põlvkonna maailmavaatega. Saarepuu omakorda sai tuntuks Tallinna kerjuste tarbeks valmistatud kerjamismasinate ning nendega „töötavate”…
-
Kõige suurem nendest hädadest on see – ja see sünnitab hulganisti tarbetuid pingeid –, et riikliku poliitika tasandil ei tunnistata, et tänane Eesti on multi-, mitte aga monokultuuriline riik. Lisaks sellele on kõik need jutud integratsioonist või lõimumisest enamasti tühipajas loba, kuna tegelikult on meil tegemist assimileeriva ühiskonnaga. (Seda negatiivset kogemust, mida tähendasid nõukogude aja lõpu aastakümnete assimilatsioonikatsed, peaksid vähemasti keskealised inimesed veel mäletama; milleks siis…
-
Kui Eesti kunstis on kogukond, kelle päralt on metropol, kelle loomingut üksmeelselt näidatakse ja kaksmeelselt kritiseeritakse, siis Rein Kelpmannil on oma eeslinn. 1980ndate keskel tõi ta maalinäitustele puust agulimajade motiivi. Need olid vanad ja muutumatult pruuni-ookri-rohelised, ükskõik kui palju need kulusid või ükskõik kui palju neid üle värviti. Aeg oli ka küps, sest juba 1970ndatel hakkasid noored arhitektid-postmodernistid aguliarhitektuuris väärtust nägema. Kui ehituskunsti puhul üldse millegi…
-
Leonardot on üldse palju kopeeritud: meenutagem „Mona Lisa” loendamatuid paljundusi-teisendusi (vt Linnar Priimägi, Leonardo da Vinci „Mona Lisa”: maneristlik portree. – SL Õhtuleht 28. IV 2001). Kuid mida demonstratiivsemalt koopiad originaalist kaugenevad (Salvador Dalí vuntsidega Gioconda!), seda tungivamalt osutavad nad algupärandile. Mitte ükski jäljendus ei pääse Leonardo küljest lahti, samal ajal kui tema kaasaegne Michelangelo suunas oma matkijad endast mööda minema ja maneristlikku dekadentsi langema. Leonardot…
