-
Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf” („Minu võitlus”). Kriitikud pidid teksti kirjutamisel leppima ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli tema puhul liiga ettevaatlik, sellest ei tekkinud mõistmisele iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus kunstnik oma vestluses. Mida hakata peale kunstnikuga, kellel on ülihea tehniline arsenal ja kes valdab semiootikat, ent distantseerib end…
-
Kunst ju vajab uude kogemissfääri paigutamist! Samas tekib aga küsimus, kas teksti reaalne kohalolu annab kunstile ka midagi juurde? Kas tekstid on näitusega komplimenteerivas suhtes või hakkavad seda hoopis lämmatama? Kunstimaja juhataja Indrek Grigori roosades toonides arvamuse kohaselt pakub see kunstnikule võimaluse saada vahetut vastukaja. See on loomulikult teretulnud ettevõtmine: kunstikriitika tikub päevalehtede kultuurilehekülgedel draama-, kirjandus- ja filmikriitika varju jääma, kunstnikele vastukaja saamise ja kriitikutele vastukaja…
-
Olen üsna veendunud, et kuigi teised kuraatorid oleksid teinud teistsuguse valiku või õigemini oleksid nende rõhuasetused olnud ilmselt teistsugused, on see näitus vajalik samm nõukogude naise idee ja selle visuaalse väljenduse demoniseerimisest vabastamisel (kasutades kuraator Katrin Kivimaa väljendust). Isegi praeguses käibepruugis ei tähenda nõukogude naine pelgalt negatiivset, sootut, hoolitsemata välimusega töökangelast, vaid ka endaga hakkama saavat tugevat naist. Vahest näituse kohta vaid üks tähelepanek: niipea kui…
-
Üleliigsest loobumisega on saavutatud täiuslik tasakaal. Kunstnikul on õnnestunud jätta taiesesse palju avarust ja värsket õhku. Pehmema meeleolu suunas kalduvad tööd „Ta ärkab Sinus endas” (2010) ja „Läinud ta ongi” (2010). Esimene neist paistab silma teatava õrnuse ja sensuaalsusega ning teine viib oma pehmete, pilvi meenutavate vormidega mõtted barokkstiilis kirikute trompe l’oeil’dele ning sealtkaudu religioossetele teemadele. Hoopis teistsuguse, isegi veidi naljaka mulje jätab teos „Karune silmapilk”…
-
Kui lugeda kuraator Katrin Pere tundelist kontseptsiooni, mis kutsub oma teosesse suhtuma kui pojasse, keda saadetakse sõjateele, siis tekibki kiusatus tõlgendada tekstiilikunsti feministlikust vaatepunktist. Seda enam, et Kunstihoones avati parasjagu 1920ndate saksa dadaismi klassiku Hannah Höchi (1889–1978) fotokollaažide näitus, millega koos eksponeeritakse feministlikus võtmes ka eesti kunstnike (Silvia Jõgeveri, Valve Janovi, Helju Sarnet Zaurami jt) teoseid.
Näituse kontseptsioon tuletab meelde, et kudumine, põimimine, õmblemine, tikkimine, värvide sobitamine, riidelappide…
-
Kes korragi on viibinud Vahemere- või Aadriaäärsetes paikades, tunneb ära varahommikused udused päikesetõusud, hajusa maheda valguse ja siidise õhu. Keskpäevases valguses tänavad ja mererannad on Leida Mätase maalidel inimtühjad: kirkas heleduses on vaid loodus ja inimeste sajandeid kestnud elulaad, linnad, hooned.
Näituse saatetekstis on mainitud, et pimestava valgusega küllastatud maastikud ei ole maalitud traditsiooniliselt vabaõhumaalidena. Küllap on kunstnik skitseerinud ja kaardistanud värve, ehk ka fotografeerinud. Leida Mätas on…
-
Hämmastav, kui ülimalt peened on kollaažide maalilised värviüleminekud, kui elamuslikult jõuab vaatajani Peterburi inimeste maailm vaatena ühe kaldapealse korteri rõduaknast. Ja ometi on kujunditeks ja kildudeks lõigatud ajakirjad, mille trükikvaliteet pole olnud mitte just eriti kõrgetasemeline. Kes teab, ehk just seepärast ongi kollaažide värviüleminekud nii mahedad ja maalilised.
Vene kunstnik lubab vaatajal hetkeks näha oma tundlikku hinge, korterist väljumata. Peterburi kultuurikihistused on nii võrratult rikkad ja kunstnikku…
-
Huvitav on jälgida lehtedele tekitatud peentes värvivaheldustes helendavaid ruumilisi illusioone. Tehniliselt trükitakse kõrgtrükitehnikas värvilised pinnad üksteise peale. Kunstnik redutseerib valikuliselt värvi, värv seguneb ja mitmete pealetrükkide tulemusena tekib salapärane ruumis hõljuvate ebamääraste kujunditega maailm. Seda võib võrrelda inimese teadvusse ladestuva informatsiooniga – ka kuhjuvad elamused säilitatakse teadvuse aktiivses osas vaid valikuliselt. Suurem osa elu jooksul kogetust pühitakse ära alateadvuse sügavasse reservuaari, kust pinnale tõusvad fragmendid võivad…
-
Elkeni sõnarohke ja ka sõnaosav oma loomingu ja ka ta enda korraldatud näituste kirjeldus tekitab vahel tema kui loova maalijaga vastuolu. Sõnarohkus on maalijale ka oht libiseda soovmõtlemisest tingitud äärealadele, ent sel korral pole sõnadega liialdatud. Küllalt eaka kirjutajana mäletan üht Elkeni noorusaastate maali kaheksakümnendate algusest: tollane ainus liinilaev Helsingi ja Tallinna vahel, maalitud hüperrealistliku täpsusega, ja valge kajakas, kes lennanud justkui mingi nähtamatu klaasseina vastu,…
-
Saabuvas õhtupimeduses oli vaatajaskonna ette toodud paarkümmend otse murule või puutüvele paigutatuna, puu okstele kinnitatuna või ka tiigisilmas välja panduna klaasi eri tehnikas loodud kunstilist objekti. Klaasikunstnike etteaste oli tõepoolest atraktiivne ja Eesti oludes ainulaadne. Oleme ju harjunud klaasikunsti nägema ja vaatama spetsiaalse näituseruumi ja seal kindla süsteemi järgi korraldatud valguse tingimustes. Näitusel „Öövalgus” tõid klaasikunstnikud oma loomingu rahva ette vabas loodudes ja selle valguse pidevas…
