-
Tumedatele (halbadele) inimestele tähendab see maailma lõppu, heledatele inimestele aga pimeduse lõppu. Paljud tumedad muutuvad heledateks, need, kes ei muutu, hukkuvad. Seda lugu võib uskuda, võib ka mitte. Mina usun. Ja usun ka sellesse, et ümberkorraldused saavad toimuma kõigil elualadel. Nad juba toimuvadki. Vaadake kas või seda, mis toimub teaduses, eriti kvantfüüsikas. Blufile ehitatud rahandussüsteemid kaotavad pinna jalge alt. Vaimsed kogukonnad vaatavad üle oma põhitõdesid, üha…
-
Tumedatele (halbadele) inimestele tähendab see maailma lõppu, heledatele inimestele aga pimeduse lõppu. Paljud tumedad muutuvad heledateks, need, kes ei muutu, hukkuvad. Seda lugu võib uskuda, võib ka mitte. Mina usun. Ja usun ka sellesse, et ümberkorraldused saavad toimuma kõigil elualadel. Nad juba toimuvadki. Vaadake kas või seda, mis toimub teaduses, eriti kvantfüüsikas. Blufile ehitatud rahandussüsteemid kaotavad pinna jalge alt. Vaimsed kogukonnad vaatavad üle oma põhitõdesid, üha…
-
Selliste probleemide keskele sattusin, kui asusin kultuuriministeeriumi tööle. Kuigi 1960ndate alguses oli tunda uusi tuuli, eestkätt seepärast, et konkurssidest hakkasid võtma osa noored arhitektid. 1964. aastal oli valminud Väino Tamme ja Elmar Rebase fašismiohvrite mälestusmärk Tartu lähistel, 1965. aastal Allan Murdmaa, Riho Kulla ja Matti Variku samateemaline mälestusmärk Kuressaares ning Allan Murdmaa ja Albert Eskeli Eduard Vilde monument Tallinnas. Monumentaalkunsti olukorda oli kritiseeritud mitmel kunstnike liidu…
-
Omaette küsimus on, kas Tartu vana kooli töö- ja õpetamise viisi on võimalik ühitada nüüdisaja kõrgtehnoloogiatest lähtuvate nõudmistega. Ei õnnestu mööda vaadata ka Pallase müüdist – see lehvib ebamäärasena nagu Tartu vaim. Naeruväärne meie pragmaatilisel ajal, kuid ta tuleb taas, siiski.
Tartu kunstijutud viivad meid ikka veel Pallases õppinud kunstnike või nende õpilaste juurde. Mälestusi on igasuguseid: tuleb ette, et need räägivad üksteisele vastu. Küsimus, mida ja…
-
Kunstiajalugu kulgeb paljusid radu ja niite mööda, üks liin on lõputu mässamine eneseväljenduse ümber. Paljud kunstnikud õpivad kenasti ära selle, mida väljendada, seda nad elu lõpuni väljendama jäävadki. Teised aga ei jõua sellenigi, mida üldse väljendada. Kui seda liini lähemas minevikus jälgida, siis impressionistid üritasid väljendada täpselt seda, kuidas nad asja näevad, postimpressionistid seda, mida nad asjast mõtlevad, nüüd aga üritatakse väljendada seda, mida väljendamiseks alles…
-
Nimeta mõned linnaskulptuurid, mis sulle on korda läinud. Miks?
Mul on lemmikuid palju, eri kohtadest ja aegadest. Mõned on seotud arhitektuuriga, teised erineva üldistusastmega figuraalsed lahendused. On monumente, mille kohta on raske öelda midagi muud kui arhitektuur. Osa on väga minimalistlikud, kuid leidub ka barokselt vormikaid. Igal linnal on ju omad traditsioonid, erinevad võimalused uute skulptuuride paigutamiseks avalikku ruumi. Tavaliselt tulevad kasuks linna suursündmused, mille puhuks avalik…
-
Siinkohal kiitus arhitektuurimuuseumi kauaaegsele direktorile Karin Hallasele, kes Mikoffi praeguse „Linnaskulptuuri” möödunud sügisel pooleteist kuud vältavana tööplaani võttis.
Mikoff on teadagi isepäine, uhke, kättesaamatult sügav ja tugev kunstnikuisiksus Eesti konnatiigi-mängude kontekstis, lausa judinaid tekitav näitus on mõtlemapanev kokkuvõte olnust, kuigi mingit retrospektiivi te ei näe: ei ole fantastilistes voogavates spiraalsetes kangakuhilates eksponeeritud imperaatorlike eesti naiste seeriat, ei ole antimonumenti Herman Simmile (2010), ei ole materjalide kontrastil põhinevaid…
-
Sümbolism nagu ka (uus)romantism ei ole stiililine, vaid sisuline mõiste: selle järgi on kunstilisel kujundil märgiline, allegooriline, peidetud tähendus. Ent peidetud tähenduski on suuremal või vähemal määral seletatav. Kes vaatab maskide taha varjunud või maskilaadseid lõustu Ensori karnevali- või passioonistseenides, see tajub skeptilis-iroonilist suhtumist inimmassi: suhtumist, mis on kultuuris püsinud läbi aegade, olemata muidugi ainuvalitsev, ent kaotamata kahjuks õigustust tegelikkuse näol. Liiga sageli on tunne, et…
-
Nagu näituse pealkirigi ütleb, on kunstnik selle näituse tööde ühisnimetajaks valinud kivid: suured ja väiksed, kaljurahnud ning rannaliiva kattev peenike kiviklibu, mis ka kunagi oli osake suurest . . . . Kivide teema iseenesest pole kunstnikule uus. Uno Roosvalt on kiviseid maastikke joonistanud-maalinud palju aastaid. On ju ta loomingu põhiosaks olnud rannamaastikud nii meil kui ka mujal Põhjamaadel. Ja eks väljenda kivi kui materjal ja kujund midagi sellist, mida…
-
Tõsiasi, et just need kaks näitust lähestikku toimusid, oli suhteliselt juhuslik, aga sellegipoolest tähenduslik kokkusattumus, ning sugugi mitte ainult eesnimede sarnasuse tõttu. Nende maalides on ühiseid tegureid: need on enamikus figuraalsed, sekka mõned natüürmordid, suuremõõtmelised, tugeva vormitunnetusega, suhteliselt tagasihoidliku koloriidiga, mis ei tähenda, et värv kui selline – värv, mille puhul valgus ning vari on olulised tegurid – oleks nende maalides tähtsusetu. Ka klassikalised töövahendid nagu…
