-
*
Kas sinu fookuses on viimasel kahel isikunäitusel olnud arhitektuur või pigem elukeskkond? Hoolimata üksindusest ja eraldatusest, on sinu majad seotud ikkagi neid asustavate inimestega.
Kui seda arhitektuuri teemat analüüsida, siis algas see „In Vicinity” seeriast, mis muutus tööprotsessi käigus üsna arhitektuuri-, majakeskseks, pärast seda tundus loogiline selle teemaga jätkata. Ma ei lahutaks elukeskkonda ja arhitektuuri selles kontekstis. Mingil esteetilisel tasandil huvitab mind arhitektuur, kuid oma tegevuse tulemusena…
-
Linnaruum kui vaheala – situatsioonid avalikus ruumis?
Ma ei tee sellist loomingut, ei oska sellises plaanis mõelda. Ateljees töötamine on mulle märksa sobivam variant. Seal aga tekibki olukord, kus ma ei tea kuigi hästi, kuidas mu tööd näitusekülastajatega suhestuvad. Vahetut reaktsiooni, nagu tekib muusikul kontserti andes, ma ei näe. Mingisugune võlu peitub selles ka, et pean ise hästi teraselt läbinägelik olema, et asi toimiks. Säärane eneseteritamine ongi…
-
Semperi pingete labürint
Ene-Liis Semperi ruumiinstallatsioon Kumus nihestab jõuliselt vaataja reaalsustaju. Näitus algab klaustrofoobiat tekitava kitsa labürindiga, mille intensiivsus aitab teoste sisule läheneda distantsivabalt ja tunnetada seda keskkonda peaaegu davidlynchilikuna: juhtuvad asjad, mis muidu oleks tabu, kuid selle unenäolise hulluselabürindi keskel ei ootakski midagi vähemat. Semperi näitusel pole pealkirja, kuid kui pealkirjana käsitleda kunstniku nime, annab see näitusele/nähtusele „Ene-Liis Semper” veel ühe dimensiooni, mida meeles pidada. See…
-
Kahtlustan, et šokeerimine pole sel korral kunstniku taotlus. Ka ei pea ma neid teoseid ei üleliia erootilisteks, ammugi mitte räpaselt pornograafilisteks. Tõsi, Tralla intensiivse pildikeele taga on esialgu raske allteksti märgata. Sisenedes galeriisse, tundsin minagi, kuidas naiskunstniku visuaalsed metafoorid libisevad reitena ümber vuajeristiks taandatud vaataja ja sõlmivad end tugevasse haardesse, naelutades külastaja mitmekümneks minutiks paigale. Kuid lõpuks hakkas mulle näima, et kunstnik on hoopis segaduses, tema…
-
Alan Proosa näib ütlevat, õigemini kogevat, et meid ümbritsevad pidevalt lood, et me ei pääse neist välja. Ma vaatan midagi, see vaatamine pole kunagi süütu. Ei analoogfotoaparaadi Horizont, ei Alani, Anna või Funese suhtes. Aparaat toob välja mälestuste ning igatsuste kihistusi. Kirik marsipunases taevas, kuplid maa poole; lennuk, mis lähemal vaatlemisel on lind ning jääb mind unenägudesse kummitama; kellegi käed kui punctum Pariisi horisondil. Millegipärast tekib…
-
VSi staatus firmana võimaldab autoreile oma kunsti suhtes teatava lisatasandi. VSi tooteid ehk teoseid ja OÜ seisukohavõtte oma teoste ja tegevuse suhtes (neid väljendatakse OÜ, mitte autorite nimel), ei saa vaadelda lahus firma turundustegevusest. Teisisõnu sekkub autori-teose suhtesse firma, kelle nimel kõneldakse. Nii kinnitas OÜ usutluses saatele „Kunstiministeerium” (Klassikaraadio eetris 24. XI), et Anneli Porrile antud intervjuud (kunst.ee 2010, nr 3-4 lk 6–10) tuleb vaadelda kui…
-
Vaadates sinu frotaažtõmmiseid kaljujoonistest, meenub Eduard Viiralti graafiline leht „Puulõike sünd”. Kordumiste ahel, pilt pildi sees on ju sama.
Võimalik küll, kusjuures kujundite kordumist kaljusel rannal võiks võrrelda altari või ikonostaasiga.
Oled käinud kaljujooniseid otsimas ja uurimas üle kogu Euroopa ning jõudnud välja ka Aafrikasse ja Aasiasse. Kas mõned paigad tunduvad sulle millegipoolest erilisemad kui teised? Kas Karjala on eriline?
Kõige rikkalikum esiajalooliste kaljujooniste koht on Lombardia Itaalias. Seal,…
-
Eesti kunstihuviline peaks Mart Lepa kogu päris hästi tundma, sest Tartu Kunstimuuseumi korraldatud suure näituse kõrval on kunstikoguja ise usinasti oma kogu tutvustanud väljapanekute kui ka neid saatvate väljaannete kaudu. Tallinna keskraamatukogus on praegu vaadata Vello Vinna pisigraafika ning jõulukaartide näitus. Miks just selline valik?
Vello Vinna graafika kuulub kõrgesse klassi. Kunstniku pisemaid töid, eksliibriseid ja eriti uue aasta kaarte, tuntakse hoopis vähem kui tema peamisi teoseid,…
-
Valev Seina maalides on nii elurõõmu kui hedonismi; asjad ei ole siiski päriselt need, millena nad paistavad. Selgub, et akti ja silmapiiri saab kasutada lauana ning idee valmib pakitult justkui selleks, et selle saaks kiireimas korras muuseumile müüa. Selline kommentaar pole päris tõsine, pigem pooleldi irooniline nagu ka kunstniku koostatud veinialtar, mis visualiseerib mulksuvalt punase joogi naudingulist olemust. Teoreetiliselt ju on ka kunst nautimiseks mõeldud. Õhu…
-
Eespool nimetatud põhjustel on nahakunstnike tähelepanu keskmesse tõusnud üks disaini praegustest võtmetrendidest– taaskasutuse/uuskasutuse idee. Esialgu vestluses üsna muuseas poetatud fraas naha kui juba olemuselt taaskasutatava materjali kohta (kõlab küll veidi jõhkralt!) viis mõtte paljude moest läinud, moraalselt vananenud või muudel põhjustel tarbetuks tunnistatud esemeteni, mille füüsiline kasutusiga eeldanuks veel jätkuvat kontakti selle hüljanud omanikuga. Hinnaline materjal teokas töömeheeas vedelema jäetuna või prügimäele kantuna, räägib ülbelt hoolimatust…
