-
Kuraatori viidatud 1960. aastate „vaikne revolutsioon” toimus suuremas mahus tegelikult mõnevõrra hiljem, ja palju pragmaatilisematel põhjustel kui ametlik tunnustamatus ning iseseisvuse puudumine. Peamine, pealtnäha kunstikauge, kuid tegelikult üsna oluline põhjus oli majanduslangus 1990. aastate alguses. 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse kunstile iseloomulikule monumentaalsusele vastukaaluks tekkinud vaigistavalt „revolutsiooniline”, kammerlike mõõtmetega ja suurtelt narratiividelt väikestele siirdunud „magamistoakunstiks” kutsutud joonistamine ei vajanud valmimiseks suuri ateljeeruume, ettevalmistavaid ja…
-
Millised on kunstnike enda hirmud ja ihad seoses kollektsioneerimisega? Või millised võiksid olla kunstniku õudusunenäos laiava deemonliku „parempoolse” erakollektsionääri mõtted? „Kui äri korda läheb, ostan Toomiku maali, no selle, kus kajakas talle pähe laseb, ja riputan peldikusse üles, las külalised situvad, loevad kunstniku nime pildi alt ja vahivad, suu ammuli, milline kunn siin elab . . . . ja selle pildi, kus Toomik habet ajab, panen vannituppa!” või siis…
-
Ühest näituseruumist teise liikudes, püüdsingi luua kunstikollektsionääri koondportree. Taiesed on eksponeeritud kolme korruse tubades, millele lisanduvad koridoride seinapinnad. Teoste paigutus on loogiliselt voolav ja hästi õnnestunud: alustatud on vanemate tegijatega ja varem valminud teostega (kõige vanem eksponaat on Jaan Toomiku „Homo Sovieticuse sünd”, 1989), kõige uuem ost tundub olevat Laurentsiuse „Ceci nes pas J. Köler” (2012), kõige viimasena on vaadata kõige nooremate kunstnike teosed. Kogu väljapanek…
-
Lapimaa kunstnike liidu vanameistritest liikmed nagu ka Palsa, Mukka ja Särestöniemi olid elama asunud Lapimaale ja tegutsesid siin kunstnikena rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil. Pealinnakesksest vaatenurgast on tegemist kunstilise enesetapuga. Osa vanameistritest manitses mind mitte Lapimaale kolima, sest nende meelest polnud siin läbilöögivõimalusi ollagi. Ma ise mõtlesin loomulikult vastupidi: kui tuul ei puhu põhjast, siis ei puhu see mitte kuskilt.
Nüüd, aastal 2012, tegutsen nagu mu innustajad ja…
-
Lapimaa ehitati täiesti uuesti üles ja vana elu jäi osaliselt minevikku, asemele tuli modernne nüüdisaeg. Kosed pandi oma kasuks tööle, traditsiooniline lõhepüük kadus, ehitati paberivabrikud ja mindi üle intensiivsele metsatööstusele. Nii suurte muutustega ei jõua inimese psüühika tingimata kaasas käia. Näiteks elektritööstuse huvides tööle pandud Kemijõe ääres tõusis vanemate meeste suremus, kui lõhe ei tulnud enam jõgesid mööda üles. Leivatöö oli kadunud.
Ilmastikumuutustest hoolimata on Lapimaal aastaajad…
-
Tõeline Lapimaa ei arenenud loomulikult Särestöniemi maalidega sünkroonis. Lapi kirjanik Timo K. Mukka (1944–1973) on kirjutanud aastal 1971, et kogu Põhja-Soome oli ääretu kõrvemaa, raba ja mets, vaarad ja jäätmaa. Võimalus elutingimusi parandada oli peaaegu olematu: igal pool oli tööpuudus ja linnaläinutest tühjaks jäänud külad. Eksootikaga edu saavutanud Reidar Särestöniemiga võrreldes on võimatu ette kujutada vastandlikumat kunstnikku kui Kalervo Palsa (1947–1987). Juba fassaad oli teisest äärmusest:…
-
Baltimaadega, eelkõige Eestiga, Tallinna ja Tartuga ning Lätiga, Riiaga koostööd kavandades võtsin kõigepealt ühendust Soome Instituudiga. Otsustasin tulla esimesele „võrgustumisreisile” Eestisse 2011. aasta kevadel.
Esimene inimene, kellega Tallinna reisil kohtusin, oli Eesti kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhataja Juta Kivimäe, kes tutvustas mind graafik Loit Jõekaldaga. Tundus, et mõlemad olid koostööst huvitatud. Just enne mu Eestisse tulekut oli üks kunstnik viimasel hetkel loobunud oma näituseajast Napa galeriis ja otsustasime Loit…
-
Arkaadia kui maapealse paradiisi ja loodusekeskse jõudeelu sümbol püsis Euroopa kultuuriloos sajandeid. Idüllilise paiga sümboolsest tähendusest kõneleb Nicolas Poussini (1594–1665) maal „Olin minagi Arkaadias” („Et in Arcadia ego”, 1637–1638), kus hauakivi ümber kogunenud karjused osutavad epitaafile, mis annab mõista, et surmast ei jää puutumata ükski paik.
Järgmistel sajanditel omandas maastik maalikunstis järjest olulisema koha. Inimese kohalolek pigem rikkus kui täiendas täiuslikkust. Sellise ideaalmaastiku suurkuju on Claude Lorrain…
-
Et hõlmata võimalikult laialt kunstiteaduse objektiga seonduvat probleemistikku, oli kongress formuleerinud 20 temaatilist sektsiooni, igaühes 16–18 esinejat. Muidugi polnud mul võimalik paralleelsessioone kuulata, küll oli aga neist võimalik abstraktiraamatu abil aimu saada ja kohapeal valik teha. Ülevaatlikkuse huvides toon ära sektsioonide pealkirjad ja mainin, et nimetatud raamat ootab huvilisi Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus (konverentsi ettekannete kogumik lubati publitseerida järgmise aasta jooksul). Niisiis teemad: „Problematiseerides kunstiteaduse objekti”, „Originaali…
-
Tartu
„Klaaspärlimängu” festivali kohta on juba ilmunud Mart Jaansoni põhjalik arvustus kontsertide kaupa (Sirp 10. VIII). Kostabi erandlikkust festivali raames rõhutas kontserdi toimumise koht (mitte Jaani kirikus nagu teised kontserdid) ja Peeter Vähi kommentaar, et igal aastal on püütud festivali integreerida helilisi ootamatusi, näiteks 2002. aastal Nietzsche muusikat.
Mart Jaanson toob oma artiklis ära fakti, et kunstniku onu isa liinis Heino Kostabi (1921–1994) oli Nõukogude Eestis legendaarne muusikateooria…
