-
Kõigepealt Alekseist. Aita leida põhjus, miks see mulle sobiv ja ilus tundub? Mis on selle Eesti päritolu Berliinis sündinud vene nimega fondi võlu või tugevus?
Anton Koovit: Idu-Aleksei sündis Tallinnas Kumu ühe näituse jaoks, valmis sai ta aga tõesti Berliinis. Arvatavasti see sobib, kuna Aleksei ei ole ühegi kirjatüübi otsene laen. See on kindla konstruktsiooni ja jõulise joonega. Enamasti tehakse hästi loetavaid kirju senistelt laenates (nagu Times,…
-
Möödunud neljapäeval avati Riia ooperiteatri ees läti balletisuurkuju Māris Liepa monument, autoriteks Jüri Ojaver ja Jaan Toomik. Arhitektuurilise lahenduse on teinud Peeter Pere, 3D-kavandi Ihan Toomik, projekti teostasid Kalle Pruuden ja Karmo Kiivit Hansanova firmast. Liepa monument, nagu suurte kultuuriobjektide puhul kipub olema, on tekitanud Lätis elava arutelu, leidnud pooldajaid, aga ka tulihingelisi vastaseid. Objekti enda kunstilise väärtusega pole sellel eriti pistmist. Sirp palus autoritelt lühikommentaare.
Riia…
-
Rauast pole ma kunagi julgenud kirjutada. Tahtnud olen küll, aga julgenud pole. Raud on mulle olnud kuidagi liialt tähtis, võib isegi öelda, püha. Aga kui mu käte vahele suruti raudhallide kaantega raudraske raamat „Rauast”, siis mul enam pääsu polnud. Tegelikult sai kogu selle asja algtõukeks 28. augustil Tartu kunstimuuseumi viltuse maja 25. aastapäeva tähistamise käigus avatud näitus „TUNGraud”, millega paralleelselt tutvustati ka tüviraamatut „Rauast”.
Raamatuinimesena alustan…
-
Kui mõelda sepakunsti peale, siis haakub see eelkõige millegi rustikaalse, romantilise, ajaloolisega, mis oli meil populaarne 1970ndatel keskaegset atmosfääri keskkonda toovas sisekujunduses. Praegu tundub see isegi anakronismina. Miks seda eriala on kunstiakadeemias vaja?
Kadri Mälk: Eriala nimetus on mõnevõrra desorienteeriv küll. Kaalusime ka monumentaalmetallikunsti, mida eriala tegelikult ju on, aga seegi on kohmakas. Sepakunst, nagu seda on käsitletud ka äsja ilmunud raamatus „Rauast”, hõlmab töid väikestest tarbesepistest…
-
28. augustil lahkus meie hulgast metallikunstnik Haivi Raadik. Viljandimaa talust pärit tüdruk pääses noorema õega peitu, kui ülejäänud pere Siberisse küüditati. Saatuse kiuste omandas ta hariduse, 1949. aastal lõpetas Türi Keskkooli, 1958. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi. Pärast lõpetamist töötas 1958. ja 1959. aastal Tallinna tööstuskaubastu dekoraatorina, 1959. – 1964. aastani kunstitoodete kombinaadi Ars metallehistöö ateljees kunstnikuna. Seejärel tegutses vabakunstnikuna. Eesti Kunstnike Liidu liige oli ta 1961.…
-
Guido Sammelselg oli üks neid inimesi, kellele isiklik hüve polnud mitte ainult kasvatamiseks, vaid ka jagamiseks. Tema toetus – nii rohkem kui vähem avalikult, nii raha kui sidemeid kasutades, nii nõu kui ka õlaga, nii kolleege kaasa kutsudes kui ise panustades – nüüdisaegsele noorele Eesti kunstile tähendas nii mõndagi. Sammelselja toetusest oli kunstnikele kasu sel moel, nagu ikka kasu saadakse: toetused, stipendiumid ja ostud pakkusid kunstnikele…
-
Residentuur Šveitsis Art St. Urbani kunstikeskuses oli küllaltki privilegeeritud kogemus. Juba kümme aastat valivad, programmi algatanud kunstnikud Heinz ja Gertrud Aeschlimann välja kaks noort kunstnikku, kellel avaneb võimalus töötada kuus nädalat Heinz Aeschlimanni stuudios, mis asub Zürichi ja Luzerni lähistel väikeses külas nimega St. Urban. Sinna on nad rajanud kunstikeskuse koos võimsa skulptuuripargiga.
Residentuuri pole võimalik otseselt kandideerida. Üks osalev kunstnik valitakse välja Ameerikas baseeruva rahvusvahelise skulptuurikeskuse…
-
Hoone renoveerisid toona Poola restauraatorid ning linna otsus anda maja Tartu kunstimuuseumi käsutusse oli seotud tingimusega, et seal tutvustataks Nõukogude Eesti kunsti. Muuseum, alustades ekspositsiooni koostamist, libises aga etteantud ajalisest raamistusest välja ning avas 18. mail 1988 uksed näitusega „Tartu maal”, mis andis läbilõike sajandil loodust. Pidevas ruumipuuduses vaevelnud muuseumile andis viltune maja esmakordselt võimaluse tutvustada oma kogusid püsiväljapanekuna. Kuna alles oli ka Vallikraavi tänava maja…
-
Jaak Soans on üldrahvalikult tuntud rahvuslike monumentidega Eesti linnades, möödunud aasta lõpukuudel sai publik Tallinna Kunstihoones vaadata tema suurt isikunäitust „Varjud”, kus autor tõlgendas tagasi vaadates aega, mil tema tööd muutsid eesti modernistlikku skulptuuri. Soans on olnud ka üks varasemaid installatsioonikunstile pühendujaid Eestis. Tema 1994. aastal tarbekunstimuuseumis väljas olnud installatsioonis „Purustatud sarkofaag” olid New Yorgi Manhattani vaatele projitseeritud kunstimuuseumi hoidlates varjul olnud portreeskulptuurid. See oli 1990ndate…
-
Edith Karlson alustas „Draama” sarjaga ülemöödunud sügisel „Stalkeri” festivali ajal, näitas selle esimest osa ka 2012. aasta veebruaris Berliini Sur la Montangne’i galeriis, teist osa tänavu suvehakul Tallinna Linnagaleriis ning kolmandat juulis ja augustis Hobusepea galeriis. Kuna kunstniku „Draama” sarja on avalikkusele tutvustatud triloogiana, siis võib Tartu Kunstimaja väljapanekut vaadata viimase, kolmanda osa variatsioonina. Keskse tegelasena on kunstnik ka seekord kasutanud Hobusepea ülemisel korrusel eksponeeritud ülisuurt…
