
Rein Veidemanni ilukirjanduslikus loomingus on tajutavad teatavad metafoorsed ahelad, kus põimuvad kiusatus ja armastus, kirjandus ja teoloogia.

Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy sõlmivad ühises luulekogus ajatud teemad alates inimese soontes voolavast punasest merest kuni kivide ürgse tarkuseni.

Jaan Kross kirjutab novellides ühtaegu iseendast, oma rahvast ja tervest inimkonnast – seda oskust on antud vähestele.

Igast Meelis Friedenthali jutust kumab läbi selge sõnum: kui rikas ja müstiline meie maailm ka ei tunduks, on see alati suurem, kui arvata osatakse.


Margarita Karapanu mõistab sürrealistlike kujutelmadega ühe tüdruku sirgumisest hukka ühiskonna silmakirjalikkuse.

Odisseas Elitise sõnul peaks ideaalne luuletus olema päikesesüsteemi miniatuurne koopia, kus valitseb totaalne rahu, igavikulisus ja kestab lakkamatu igavene liikumine.

Teelolek tundub olevat John Dos Passosele sama tähtis teema kui raha, ent vastupidiselt raha painele kangastub teelolekus ameerikaliku unistuse romantika.

Maima Grīnberga: „Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida.“

Ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks väljaannete Estonian Art ja ELM kadumise puhul kõige rohkem kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.