-
Mati SirkelORVA-AASTAD
Valik ees-, vahe ja järelsõnu tõlgetele ning mõned lehelood. Sirkli esimene autoriraamat, saksa keeleruumi kirjanikele keskenduv kogu, mis kindlasti hää abimees kõiksugu üliõpilastele ja kirjandusuurijatele. Üks põnev raamat: iga lause ja sõna puhul on tunne, et see on valitud, omal kohal kindla põhjusega. Ja kuigi on triviaalne, tuleb öelda: sellisel keelekultuuriastmel kirjutisi kohtab üha harvem. Toimetanud Linda Uustalu, kujundanud Jüri Kaarma, kaanefoto Tiit…
-
Joe Strummer, ?The Guns of Brixton?
Luule on relv. Relv nüristumise, ühetaolistumise, unistuste nurjumise, kõige üleva ja erilise vaenlaste vastu. Käimas on sissisõda, pikk ja teadmata lõpuga, igavikku kulgev. Mida rohkem noori selle relva haarab, seda parem neile, kes eelistavad eksistentsi vegetatsioonile, kelle arust kõik imeline on püha.
Selle loo kirjutamine on mul eri põhjusil korduvalt edasi lükkunud. Luulest on praegu paha kirjutada, mingid põhjusmõttelised mõistesõjad…
-
BUDISMI PÜHAD RAAMATUD
Täpsemini ?Seadmuseratta käimapanemine?, ?Lühikesed lugemised?, ?Dhammapada?. Need raamatud on pärit budismi theravaada koolkonna pühakirjast ?Tipitakast?, tegu on budismi alustekstidega. Paali keelest tõlkinud ning eessõna ja kommentaariumi kirjutanud Linnart Mäll. Toimetanud Teet Toome, kujundanud Aivo Lõhmus. Lux Orientis, 2004. 264 lk.
Linnart MällSTUDIES IN THE ASTASaHASRIK? PRAJÑaPaRAMITa AND OTHER ESSAYS
Rohkem erialainimestele suunatud ingliskeelne koguteos, raamat tõsistele orientalistidele. Studia Orientalia Tartuensia Series…
-
Ei ole vist eriti originaalne eristada suuliseks ettekandmiseks sobivat luulet (mis on sugestiivse rütmiga, vaimukas, riimis) ja (vaikseks) individuaallugemiseks sobivat luulet. Olles küll primitiivne, pädeb säärane vastandus vahel ülimalt hästi. Ehini luuletusi aga võib pruukida (just nimelt pruukida, sest üks hää poees on toimelt võrdväärne arstirohuga) mõlemal mainitud kombel, ideaalvariandis muidugi autori enda kumehäälses ettekandes. . . . Õnneks on ta ikka aeg-ajalt üles astunud, nt. ?Sotsia? kirjandusnädalate raames…
-
Siit üks teine lõbus moment: kui enamasti oodatakse naispoeetidelt õrnu õhkamisi, siis koosluses Sild-Ojamaa see päris nii ei olnud. Eks mängis siin oma osa ka Liisi Ojamaa rõhutatult tramp välimus, aga tema luuletustes oli üleüldse suurem ja tõsisem püüe oma siseilma visualiseerida, tunnetele ja mõtetele nime leida. Ivar Silla luules seda pole: ta räägib lapseliku siirusega hommikusest erektsioonist, püherdamisest puhaste linade vahel ja laulab serenaadi oma…
-
See sisendab lootust: muinasjuttude kirjutamine on märk kirjanduse elujõust. Ehkki muinasjuttude hääbumist on kurdetud juba iidamast-aadamast. Nii kirjutas enam kui sada aastat tagasi Ansomardi (Peäro August Pitka, 1866 ? 1915) oma ?Jalgsemaa Kitse-eide muinasjuttude? (1901) eessõnas sellest, kuidas uued põlvkonnad ei oska vana head muinasjutuvestmise kunsti hinnata: ?Juhtubki mõni taadike ahju äärel istudes või vommi veerel vedeldes vanu asju arutama, tonditegemisi, kodukäijate koledusi või mõnda muud…
-
Siinkohal on õige katke katki murda ning öelda, et allakirjutanu alustas äsja ära toodud punktist (oma meeleolude jälgimisest) ning jõudis lõpuks välja järgmise katke lõppu (tähistatud minu rõhutusega):
?/—/ Sellest, koos oma teiste uskudega, järeldavad kuulajad (intuitiivselt ja kohe), et kõneleja on entusiastlikult liikumisaldis ? valmis kas või tantsima.?
Meelevaldsele, vististi mitte vägivaldsele tsiteerimisele tuleb nüüd lõpp teha ja ?oma mõtetega? jätkata.
22.…
-
poeg! poeg! / hüüab ema / kadunud poega // ema! ema! / hüüab ema / kadunud poeg // vend! vend! / hüüab õde / kadunud poega // õde! õde! / hüüab õde / kadunud poeg
Väljavõte luuletusest ?Kadunud poeg?
Mhmm. Mingil hetkel läks sassi, kes keda siis ikkagi hüüab: vend kadunud poega või kadunud poeg venda või oli hoopis kuidagi kolmandat moodi. . . . No ja eks esitajatel läks…
-
Benjamin TammuzPUUVILJAAED
Raamatu sündmustik kulgeb dramaatiliselt põneval taustal, tegelasteks on kaks ühise päritoluga meest, keda seob maaharimine Palestiinas. Kujutatakse araablaste ja juutide vahekorda kahe venna näitel, kelle suhted ulatuvad lähedusest ja kokkukuuluvusest kuni vaenu ja vihkamiseni. Traagiline on see mõlemale. Tammuze kujutusviis on napp, vana gravüüri reljeefsete joontega. Heebrea keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kalle Kasemaa. Johannes Esto Ühing, 2004. 158 lk.
Ave AlavainuTatjana Tretjakova2KEELSED
Kaks…
