-
Selle aasta sisse jääb taas leitud aeg lugude rääkimiseks, s.t lugude rääkimine on kirjanduses rohkem esile tõusnud, tähtsamaks saanud. See on arvatavasti aja tingimus: võõrandumist, kiirustamist, üksteise kaotamist saab ületada vaid lugusid rääkides, nõnda, et need koonduvad miskiks pärimuseks, identiteediks.
Lapsed on üks tähtsamaid sihtrühmi, kelle poole kirjanduse nägu praegu peab suunatud olema – et ta ei kaotaks oma lugejaid klantspildilistele ja odavatele lobatrükistele ning teleseeriatele.…
-
Arvan, et kogenud kirjastaja Hando Runnel ei ole ka sel korral eksinud. Mida rohkem Uku Masingut avaldada, seda enam ootavad lisa need, kes on ta enda jaoks avastanud. Masing on tervik, ükskõik kui erinevate asjade külge ta poleks oma kätt pannud. Mäletan, kuidas ta 70. sünnipäeva puhul korraldasime 1979. aastal usuteaduse instituudis väikese teaduskonverentsi, kus neljakesi rääkisime ta elutöö eri tahkudest. Masing ei olnud sugugi vaimustatud,…
-
Okupatsiooniajal oli teistmoodi, siis oli jõulude ajal eriti “kole”, siis olid jõuluakende taga KGB nuhid, päkapikud viidi KGBsse ülekuulamisele, küllap neid seal peksti ka, vaesed väikesed mehed (!), jõulude asemel olid näärid, oh, see õudne Eesti NSV aeg, kus jõulusid ei tohtinud olla, aga ega neid ju otseselt ei keelatud ka. Ja siin see point ongi. Okupatsiooniajal olid ehtsamad jõulud kui praegu, sest siis ei olnud…
-
Yann Martel, Pii elu. Tõlkinud Tiiu Kraut. Pegasus,Tallinn 2005. 313 lk.
Yann Marteli Bookeri auhinna pälvinud “Pii elu” on Eesti raamatute kohta väga hästi köidetud ja ladusalt tõlgitud suurepärane juturaamat. Ei vähem, ei enam. Raamatu ümbrispaber ja autori eessõna kuulutavad küll, et tegu on teosega, “mis paneb teid Jumalasse uskuma” (lk 10), kuid see mõjub ülepakutult.
Välistada seda tõepoolest ei saa: ilmutuse osaliseks on saanud nii ebatõenäolised tegelased…
-
Kuhu see XVI sajandi India bhaktiusku naismystik meie taustal asetub? Eks ikka vanasse viirukiselt laulupalvelisse Thākuri voolusängi, mida hiljuti rikastas Kareva peen valik Kabiri loomingust. Thākur, too India-Euroopa kultuurisild, kirjeldab samasuguseid maastikke ja aimusi, temalgi sulavad yhte taevane ja maine armastus. Kabir, olgugi mees, pöördub usutava kohaselt Jumala poole samuti pruudina. Ta luuletusi lõpetavad Mirabaiga sarnased “moraalid”. yldtoon on Kabiril siiski mõtisklevam. Mirabai ei toonud usulisse…
-
Sass Henno: Mina löön endale mingi raske tömbi esemega meelekohta, kui kõik samamoodi edasi läheb. Ausõna. Praktiliselt aasta aega juba, kurat küll! See on ikka täiesti haige, kuidas ma kõike kõigile luban! Jah, ikka annan teile intervjuu. Jah, muidugi ma tahan seda saadet teha. Jah, ikka ma vastan teie jõuluküsimusele. Jah, loomulikult esinen teie seminaril aruka ettekandega! Kindlasti jõuan need käsikirjad sellel aastal kaante vahele panna.…
-
Aga sellele vaatamata oli ta maksimalist. Võtame näiteks tema peateose “Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924), mille tiitellehel on postulaat: Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata. Järgmisel lehel täpsustatakse: “Selle kurv on siin teoreetiliselt lõpmattuseni tõmmat.” (J. Aavik, Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu 1924, lk 3.)
Aavik oli seega lõpmatuse-mees, vähemalt teoreetiliselt. Aga mainitud raamatus on Aavik ka ärimees, ostumees (mitte müügimees!), ta ostab oma suurejoonelise keeleuuenduse projekti tarbeks uusi…
-
Foto: Piia Ruber
Esmalt, palju õnne Balti Assamblee kirjandusauhinna võitmise puhul. Mida see sulle tähendab? Oled tegelikult üsna tagasihoidlik ja mittematerialistlik inimene. Kas selline auhind sind üldse niiväga puudutabki?
Ei, mulle see tegelikult väga meeldis, et ta niiviisi “kobatas”. Ma olen ise kunagi seal žüriis olnud ja tean, et see on väga palju juhuse asi ka. . . .
Poliitiline mäng ka?
Seda vähem. Algse projekti järgi ta pidanuks olema poliitiline mäng…
-
Koidula seos romantismiga on küllap adutavam kui kellelgi teisel sellest süngest plejaadist, mille moodustavad Faehlmann, Kreutzwald, Jakobson, Peterson, Jannsen ja kahtlemata veel paljud, kelle nimi mulle ei meenu. Esiteks muidugi seetõttu, et tegu on luuletajaga. Teiseks, naisega. Kolmandaks, “rahvuse emaga”. Neljandaks, püha neitsiga. Muidugi on veel teisi põhjusi.
Koidula armastusluule on romantiline ja sünge nagu gooti subkultuuri liigituval teismelisel. Morbiidsus, mis kõlab “Sind surmani!” poliitilistes värssides –…
-
Arvo Valton on tänases eestikeelses kultuuriruumis igapäevane asi. Võib juhtuda, et üteldakse: “Näe, tulen mööda Narva maanteed, Valton tuleb vastu, nagu naeratas, ega ometi mulle, ta ju ei tunnegi mind.” Jne. Niisugune igapäevane kultuuriasi, niisugune igapäevane mees, et peaks ikka küsima, ega tal kolikambriga asja ei ole. Ongi! Iga õige eesti kirjanik on ka kolikambri-kutt! Valtoni parim kolikambrivärk on suhteliselt uus asi, ilmunud aastal 1999, pealkirjaks…
