-
Festivali peakorraldajal Patrick Cotteril oli mulle selle luuletuse kohta teatada üks kummaline asjaolu. Nimelt ütles ta, et üks tuntumaid iirikeelseid luuletajaid Cathal O’Searcaigh on Dublinis ilmunud ja kirjastuse O’Brien Press poolt üllitatud antoloogias „Something Beginning with P” minu „Koerkorteri” luuletust plagieerinud. Cathal O’Searcaigh avaldas seal oma nime all nimelt teksti „Maja, mis haugub” (“The House that Barks”), kus on kasutatud minu „Koerkorteri” luuletuse põhikujundit ja mitmeid…
-
Võib-olla oli see üldse suurim kirjandusfestival, mis Euroopas kunagi on toimunud. Ma ei saaks seda kindlalt väita, sest mu enda vastav kogemus ei ole just pikk. Mullu küll oli õnn osa saada festivalidest Barcelonas, Medellínis (Kolumbias) ja Sloveenias. Kui nüüd Brüsseli kirjandusmaja Passa Porta äsjast üritust nendega võrrelda, siis päris kindel, et klassivahe ilmnes juba eelarves. Kutsuda kokku igast Euroopa nurgast ja veel mujaltki maailmast vähemalt…
-
Loodus on Hasso Krulli luules see, mis mõjub lepitavalt. Loodus on puhas ja loodust võib usaldada. Lehehundlane ei pane kunagi mingit jama. Hasso Krull, Neli korda neli. Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 84 lk.
Hasso Krulli luulekogu „Neli korda neli” kompositsiooniline ülesehitus ja luuletuste laad ühendab esmapilgul vastandliku. Raamat jaguneb neljaks osaks, igale osale vastab astmena paragrahv. Iga paragrahv toimib seeriana, jagunedes neljaks alapunktiks, mille iga alapunkt…
-
Või umbes nõnda. Maailma on täis paratamatuid, kontrollimatuid asju. „kui kylm alumiiniumist joon / kahe kalda vahel / on jõgi keset linna [—] mu isa ei näe jõge / ja mina / sain selgeks aastate eest / et ta ei tule tagasi” (lk 104). Sama luuletuse lõpus räägib fs külma alumiiniumist joone tundest oma sisikonnas . . . . ja mitte ainult. Külm alumiiniumist joon on ka tema ja…
-
Peatükis „Luuletaja elu” räägib Rooste emakeele päeval ärkavast luuletajast, kes ronib soomülkast välja, mõrvab kägistamise teel ülikonna omandamise eesmärgil riigiametniku, läheb kooli, etleb lastele oma värsse ning ronib pärast mülkasse tagasi. „Ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (lk 29). Õnneks ronivad mõned ikka välja, osa neist isegi valges. Aru, Kaus ja fs on igal juhul välja roninud. Koos käsitlemiseks passivad nad seetõttu, et…
-
Samas laiutavad raamatukaupluste müügiriiuleil-lettidel kõikvõimalike näitlejate, popstaaride, kirjanike, poliitikute jne tõsiseltvõetavuse laial noodijoonestikul paiknevad eluloolisusele pretendeerivad üllitised. Puhtast memuaristikast on asi tihtipeale vägagi kaugel ning belletriseerimisastmelt on see toodang küllaltki kõikuv. Samas tuleb nentida, et ametlike ajaloolaste tööde kirjanduslik väärtus on märgatavalt tõusnud. Laidre „Dorpat” peaks tõestuseks kõlbama küll. Oma vis maior’iga sellel alal on hakkama saanud ka Olev Remsu, meie nüüdiskirjanduse viimase aja märkimisväärsemaid produtseerijaid …
-
Ühel hallil talvepäeval, kui märg lumelörts muutis pealinna libedad tänavad veelgi libedamaks, astus Teobaldi kabinetti keegi väsinud ja räsitud ilmega mehike, kes tassis endaga kaht raamatutest punnis kotti, mis pärast sisenemist ta käest põrandale räntsatasid. „Mind visati üürikorterist välja, ma ei suutnud maksta, mul pole kuskile minna,” rääkis uksest saabuja kohmetult.
„Oot, oot. . . .” ütles Teobald hämmeldunult, aga siis läksid ta silmad lahti: tulijaks polnud keegi muu kui…
-
Pealegi ei saa sellest vaatemängust kunagi villand, sest niipea kui vaatajaskond jõuab millegagi pisut harjuda ja reaktsiooni teravus langeda loiu naerukihistamiseni, leiutatakse sedamaid midagi uut, mis kutsub esile homeerilise naerupuhangu. Selles asjas vene literaatidel Eestis kohe veab. Hoolimata vene kirjanduse mõiste tinglikkusest Eestis pole kultuurkapitali aastatulemuselt parima autori preemia kunagi andnud põhjust kurta huvipuuduse üle. Mul pole kavatsust öelda ühtegi halba sõna lugupeetud nominentide ega selle…
-
Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla…
-
Seega tekib nii mitmeski mõttes küsimus, kas see raamat kuulub peale selle, et on algselt kirjutatud vene keeles, ka muus plaanis palju loomulikumana hoopis vene kultuuriruumi? Okultistlikud mõjud on vene kirjanduses olnud oluline teema, eesti kirjanduses aga saab sellest alati midagi väga marginaalset, kõrvalist, halvamaigulist. Midagi sellist, millega vähemalt ühelgi klassikul küll pistmist ei tohiks olla. Iseloomuliku näite võib tuua intervjuust Jaan Krossiga, kus ajakirjaniku küsimusele…
