-
Kuidas sündis Pluralica idee? Kas ja kuidas oli see seotud Ungari kultuuriajakirjanduse olukorraga? Kuidas sobitub sellesse olukorda Pluralica?
Gergely Lőrincz: Meil, Szegedi ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilastel – nagu minu arvates paljudel teistelgi –, oli terve hulga muude ideede ja unistuste seas ka ühe ajakirja loomine. Plaanisime, rääkisime sellest aastast aastasse, aga ei leidnud kunagi, et aeg oleks selleks õige (või me ise piisavalt küpsed, mis põhimõtteliselt on seesama).…
-
Romaani lõpul seevastu muutub tähtsaks taas olevikutasand, mida sisustavad värvikad tegelased kultuuriringkondadest. Lugeja viiakse ka teatrimaailma, täpsemalt näitlejannade kulissidetagusesse ellu. Kuidas õieti saadakse heaks näitlejaks – kas vaid talendi, kujutlusvõime ja omandatud tehnika abil? Raamatu kolm naistegelast Moonika, Klaara ja Raudha vihjavad korduvalt, et lavarolli loomisel etendavad suurt osa ka päriselust saadud kogemused. Muidugi ei tähenda see isiklike meeleolude või tundepursete otsest ülekandmist. Jutustaja tsiteerib ristiema…
-
On muidugi raske öelda lühidalt midagi haaravat Walcotti luule kohta – eriti Mathura tehtud valiku põhjal. Selge on Walcotti kirjutuslaadi tugev sümboolsus ja võrdpildilisus ning sellest tulenev kalduvus müütilis-ajalooliste teemade suunas. Kuid sedasi võib öelda paljude luuletajate loomingu kohta. Ehk on täpsustavaks abiks mõte, et neile, kellele meeldib Mathura luule – või see suund luules, mille hoovuses ja harul liigub Mathura–, peaksid kindlasti tutvuma ka Walcotti…
-
Teede on sihikindlalt pürginud edasi, kirjutanud ja avaldanud üpris palju, siin-seal „pildile” püüdnud (seda ka kriitikuna) ning samas olnud ka ise korraldajaks või kaaskorraldajaks mõnele isenäolisele kirjandusüritusele, meeldejäävaim neist muidugi seesuvine jalgsimatk Kristjan Jaak Petersoni jälgedes. Luulekogu „Atlas” on Teede töise sihikindluse ja seniste loominguliste suundumuste essents, kirjastajaks Jumalikud ilmutused ehk Kivisildnik, kes oma meediaaktiivsuse, kirjastustegevuse ja sõnavõttude sagedase kategoorilisuse läbi näib ajuti toimivat ka teatud…
-
Kõrge kannab tõelise kunsti, kunst kunsti pärast, modernismi, avangardi jms nime, madal on meelelahutus, kommerts, kitš, rahvakultuur, propaganda jms. Kõrge kultuur on originaalne, autentne, tõsine, madal on koopia, tõlge, jäljendus, laen, nali jne. Ajaloo paradoksina aga toimus samal ajal muudatus kunstniku saatuses ja staatuses, nii et senisest metseenide armualusest sai oma töid müüv ja sellest elatuv ettevõtja. Tekkis kultuuritööstus. See vastuolu kõrge kunsti kui ideaali ja…
-
Ma vist võin eeldada, et kes on siia juba tulnud, need ei vaja mingit algkursust mõiste „Kafka” ümber, pealegi on kõik tema tekstid, ja tõepoolest kõik, eesti keeles nüüd juba kättesaadavad – välja arvatud kirjavahetus, kus erandiks on ainult „Kirjad Milenale”. Ja ma loodan, et kas nüüd kõik, aga vähemalt olulisemad tekstid on loetud ja Kafka-nimeline nähtus või müsteerium ei vaja enam algelist kommenteerimist. Päeviku žanr…
-
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm . . . . Nii lauldi hiljutisel laulupeol nagu paljudel varasematelgi. Laul kõmises laulukaare all ja mees mu kõrval, kes tulnud Ameerikast isade maale üürikeseks külla, poetas silmanurgast pisara. Tema kodu on võõrsil: ta on seal sündinud, kasvanud ja oma elu rajanud. Kas oli tal selle laulu ajal tunne, et ta on millestki ilma jäänud – kodukamarast, ühest ainuomasest…
-
Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi,…
-
Kas Andrus Kasemaa luuleteel on selline „teoste ja loomingu vaheline” hetk kätte jõudnud ning kas tema kohta käiv kriitika on sellest hetkest võib-olla ennatlikult üle hüpanud – niisugused küsimused ringlesid mu peas pärast seda, kui olin otsustanud enne tema teise luuleraamatu „Lagunemine” lugemist tema esimese luulekogu („Poeedirahu”) retseptsiooni läbi lugeda. Tõepoolest – vaieldamatu andekuse ning luuletundlikkuse kõrval, mis pole ühelgi „Poeedirahust” kirjutanud arvustajal kahe silma vahele…
-
Toomas Haug, kes avaldas ajakirjas Kultuur ja Elu (1988, nr 5) muljeid Wellesto avaõhtult, võrdles seal valitsenud õhkkonda Siuru avaõhtu elektriseeritusega, kuid põhimõtteliselt leidis ta siiski erinevusi rohkem kui sarnasusi: „Tookordne hüüdlause oli: kõik tuleb veel luua! Täna öelgem: kõik tuleb veel taastada”. Ta nimetas wellestolasi kultuuripidevuse eest võitlejaiks, kelle hulgas on küll ka esteetiliselt rahuldamata tiib, aga domineerib siiski üldkultuuriline humanitaarialembus ja tolerantne loomingulisus: „Nii…
