-
Muu hulgas kerkib siis ka küsimus, kes on need kirjanikud, kes niisugust jäädvustamist vääriksid. Teine kord, kus teema üles kerkis, puudutas mind siis, kui tegin Tammsaare muuseumisse näitusi Mati Undist ja August Gailitist. Selgus, et neid näitusi on tegelikult võimalik üles ehitada peamiselt ainult kujunditele ja tekstile, sest isiklikke esemeid nendest kirjanikest pole enam säilinud või pole need kättesaadavad. Just Mati Undi puhul selgus, et tema…
-
Fleming ja Brockmann kohtusid Tallinnas 1635. aastal, kui Brockmann töötas professorina Tallinna Gümnaasiumi juures ja Fleming viibis siin koos Holstein-Gottorpi hertsogi saatkonnaga. XVII sajandi kolmanda kümnendi alguse Tallinn pakkus meestele võrreldamatult rahulikumat keskkonda kui nende kodumaa Saksamaa, kus sel ajal möllas halastamatu kolmekümneaastane sõda. Võib arvata, et nii Flemingi kui Brockmanni Tallinnasse sattumisel mängis oma rolli kodumaa katastroofiline olukord: mõlema puhul oli sõda üheks põhjuseks, miks…
-
Tundub, et kõikide protsesside kiirenemisega lüheneb kirjanduslik mälugi, sest „Lõks lõpmatuses” on nullindate kontekstis kindlasti mainimist väärt romaan, seda enam, et üks väheseid, mis omal vaiksel moel levib ka väljaspool eesti keelt. Kuna eesti kirjandust tõlgitakse muudesse keeltesse suhteliselt vähe, on rõõm, et leidub selliseid kaasaegseid eesti romaane, mis ei jää vaid oma keeleruumi (unustuse) lõksu. Kuna „Lõksu” norrakeelse versiooni esitlusel osales ka Eeva Park ise,…
-
Raamatu pealkiri „Kokkuplahvatus” on tabav: Piigi luuletajateed iseloomustab just nimelt ruumiline ahenemine, taandumine, kohanemine. „Kummuli linnades” ajastutunnetajana alustanu luuleruum tõmbus „Lakoonias” veidi koomale (ehk tulekski selles võtmes pealkirja mõtestada: „Lakoonia” kui ahtam, ahtram koht, enesepiirang, kasinus), üleilmsetelt radadelt naasti kodusematele, Tallinnasse, Balti jaama tunnelisse, Selverisse, Randvere teele, parkimisplatsile, kontorisse, klubisse. „Kokkuplahvatuses” astub autor veel ühe sammu tagasi (või pigem edasi), sulgub privaatruumi (voodi, küülikupuur, tualettruum, tühi…
-
Reisikohvri kihid: India tutvustus
Hansen püüab oma uue raamatuga haarata korraga mitut tasandit. „Jaipur-Delhi-Himaalaja” on ilukirjanduslikust elemendist hoolimata ennekõike reisikiri, kus püütakse tutvustada eesti lugejale kauget maad, selle kultuuri ja tavasid – valdav osa raamatu lugudest toimub Indias. „India on sellepärast huvitav maa,” kirjutab ta, „et siin rulluvad inimeksistentsi äärmuslikud võimalused lahti nagu hiigelkangas, issanda mitmepalgeline loomaaed särab täies hiilguses. Läänemaailmas on inimelu kaduvuse ja ajutisuse aspekt…
-
Teisele inimesele kuulunud esemete ja isegi lugude suhtes tulebki olla ettevaatlik – alates omistamise hetkest ongi ju teine kohale ja külla kutsutud! Ja inimene ei saa kunagi kõike, aga ta saab alati seda, mida ta tahab – nii nagu koos oma soovituga alati kaasa ka selle, mida ta ei taha või mis talle üle jõu käia võib. Betti Alveri käevõru minu randmele jõudmine Ave Alavainu tahte läbi…
-
Dixi. Ehk siis – tal on varasemast kaks iseenda eest seisvat proosaraamatut, mis ei „anna lootust” (ega võta viimastki), vaid on täienisti kohal, veenvad ja enese eest väljas. (Luule on tal nagu enamusel teistelgi NAK-lastel ikka suuvärgi, mitte kirjasõna pärisosa.) Pealegi on nad – hämarapärane „Kail” ja uljas „Kroonu” – ka stiililt omajagu erinevad, annavad tunnistust suuremast loomingulisest diapasoonist, kui see NAK-lastel muidu kombeks. Et kolmas …
-
Kuigi nii Kareva kui Kivisildnik on vaieldamatud luulegeeniused ja mõlemad plaadid annavad läbilõike autorite teatud aja loomingust, on teoseid omavahel väga raske võrrelda. Liiati on Kareva puhul tegu kahe mõnevõrra erineva plaadiga, millest esimesel 1990ndatel avaldatud luulekogude materjal, teisel aga käesoleva sajandi oma. Kui Karevas ja Kivisildnikus üldse midagi sarnast leiab, siis äärmiselt üldisel tasemel: nimelt on mõlemad keeletundlikud poeedid, kes oskavad pealegi oma luulet ka…
-
Tüüpilist „Pimestuse” tegelast kirjeldatakse näiteks nii: „pime invaliid, kes odavat hommikukohvi juues, mida ta maitses siin enne päevatöö algust, kasutas veel oma silmi” (lk 262) ja kes „pidi rahulikult pealt vaatama, kuidas inimesed talle nööpe kübarasse viskasid, ega söandanud seepärast eraelus mitte kedagi usaldada” (lk 264). Canetti sarkasmi iseloomustab ehk kõige selgemalt see, et ta kangelased kõiguvad kas hullumeelsuse piiril või suisa selle sees, teose atmosfäär…
-
Peeter Helme :
Eestis ei ole kindlasti liiga palju kirjandusauhindu. Pigem liiga vähe. Ja selliseid auhindu polegi, mis seaksid eesmärgiks tähelepanu juhtimise ühele või teisele protsessile, kirjanikule või teosele. Pigem pärjatakse ikka autoreid, kes on niikuinii võitnud lugejate ja/või kriitikute südame. Teiselt poolt on muidugi vaja ka selliseid, omamoodi standardit säilitavaid ja kirjanduskultuuri peajoont elus hoidvaid auhindu. Väga hea, et nad on, sest seda laadi suurte ja…
