-
Ja siis see lõhn! Nii habras, nii selge, tungib läbi teiste, halvatud tajude. Isegi minu vilets, vanaisalt päritud, tuimake lõhnameel, mistõttu ei saa must kunagi ideaalset kokka (see kripeldab veidi), haarab ta joonelt. Ja see joon on piir kõige vahel, mis oli enne, ja mis tuleb hiljem, pärast seda. Nii igal aastal. Niikaua, kui ma mäletan. See lugu juhtuski õige veidi pääle seda, kui lõhn tos…
-
Nagu liblikas, elu ja surma, taassünni ja surematuse kehastaja, rüseleb ja peksleb end välja valgusse, avarusse, piiritusse õhku „Sinise missa” autor või tema jutustajateisik. Sest päris üksüheselt määratletav ei ole neis tekstides ei jutustaja hääl, perspektiiv ega žanr. Need vähesed reisipildid ja -elamused – kõige enam „Mazzano päevikus” – kujunevad pigem hoovaks ja taustaks kriitilistele arutlustele kultuuri-, kirjandus- ja ühiskonnaelust kui ka psühholoogilisele, (auto)teraapilisele ja (auto)kriitilisele…
-
Kvantiteedi mõõtmine on muidugi üks asi. Vaadates viimase kümmekonna aasta romaanivõistlusi, hakkab silma üks osalenute arvust hulga olulisem tendents – asjaolu, et romaanivõistlus on üha enam debütantide või värskete tegijate hüppelauaks. Kui 1996. aasta romaanivõistlusel domineerisid auhinnatute seas näiteks Valentin Kuik, Lehte Hainsalu ja Nikolai Baturin, siis juba järgmisel, 1998. aasta võistlusel tõi kõige jõulisemaid vastukajasid kolmanda koha saanud Hirami „Mõru maik”. Sellele järgnenud 2000. aasta…
-
Vaidlusi oli palju, kuid lihtsa hääletuse tulemusel tõusid vaagimise all debüütidest märgatavalt esile kaks, üks proosa- ja üks luuleteos. Nii otsustas žürii jagada selle aasta Betti Alveri debüüdiauhinna pooleks ehk proosa- ja luulepreemiaks ning auhinnata kahte autorit. Proosapreemia sai Sandra Jõgeva teose „Draamapunkt” eest (Võluri tagasitulek, 2008) ja luulepreemia Triin Tasuja teose „Provintsiluule” eest (Värske Raamat, 2009). Sellise preemiajaotuse puhul sai lisaks luule-proosa vahekorrale tasakaalustatud ka…
-
Film valmis KRSi koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumiga. Miks ja kuidas suhestuvad just need kolm?
Kirjandusmuuseumi kui ammendamatu kultuuriloolise varaaidaga olen igapäevases töös vältimatult seotud ja Karl Ristikivi Selts on mu hobi. Mittetulundusühing oli ka kõige mobiilsem võimalus enam-vähem vabakutselisele operaatorile tegutsemiseks. Kirjandusmuuseumi poolt oli hea kaamera ja selle saladustega tuttav Triinu Ojamaa, digiteerimise ja materjali väljaotsimisega abistasid Jaan Tamm ja paljud teised. Töö käigus…
-
Näiteks kirjutab Hirv: „Elu ei ole / midagi kindlat / kusagil sügaval su sees // valguski ei ole / midagi kindlat / seegi võib olla meelepett // on üksnes / kerge tuuleõhk / taevast taevasse / ja jumal teab kuhu” (lk 59). Hirve lausujalik laad, sõnade näiline lihtsus ja samaaegne tihedus – ning ka vaimsuseotsing – on siin küllalt sarnased näiteks Soometsa luuletusega tema kogu algupooles:…
-
Samavõrra selge on see, et veel praegu peab läbitöötamine ajas kestma katkematult, sest tegu pole teemade või valdkondadega, kus saaks asja kergelt n-ö ühe või kahe korraga ära õiendada, murekohti selle või teise murrangulise järeldusega otsustavalt õgvendada ning seejärel mingite järgmiste juurde edasi liikuda. Vahetu ja ühesuunalise ajaloolise aja piires loeb esialgu lihtsalt võimalikult võimeka ja kohusetundliku analüüsi segamatu pidevus, ja üle kõige just see. Ning ehkki…
-
Millised need Kaevatsi luuletused on? Esmamuljena on need filmilikud, meenutavad rahulike kaadrivahetustega ja laugelt edasi libiseva kaameratööga „ringvaateid”. Oluline on valguse tabamine: „äikesepilved annavad hilise / pärastlõuna üle päris õhtupimedusele” (2. luuletuses); „kõik on nagu kalbe kollase valgusega / mälestus, ühtaegu puudutav ja poov” (3.); „ja hämaralt säravad tänavalaternad mähkuvad ükshaaval / selgesse valgesse uttu” (6.); „katedraali kuldristide / silmipimestav sära / hiilgavalt kottpimedas öös” (9.); „valgust…
-
Miski tõrgub. Juba vältimaks matkimist poleks hakanud Mati Sirkel oma saatesõnade ja artiklite kogudele sellist pealkirja panema. Aga „saksa vaim”, nagu ka näiteks „vene vaim”, ei pruugiks vähemalt meie ajaloolises olus toimidagi „vaimuna”. Liiga tugevasti on uuemate sajandite Saksamaa ja Venemaa rõhunud oma kehajõule – vaim on olnud pandud selle käskudele alluma nii võimukal moel, et ta polegi enam õige vaim. Ka „Ameerika vaim” ei oleks…
-
SIRP: Apollo andis äsja välja raamatu pealkirjaga „Raamat ”, millesse on koondatud päris mõjus hulk tänapäeva luuletajaid, kes kirjutasid sel puhul kõik luuletuse raamatust. Teose koostajaks ja toimetajaks oli luuletaja Maarja Kangro. Kuna esindad esmapilgul ja -joones kirjasõna kaubanduslikku poolt, siis kuidas tekkis idee anda välja luulekogu – kui on ometi teada, et enamasti ei anna luulekogusid eriti müüa? Mis oli sellise teose ja teo eesmärk?…
