
Hannes Parmo laveerib „Beetas“ kohati maitsetuse piiril, kuid näitab sõjakoledusi seejuures ootamatust vinklist.

Urmas Alenderi luuletused peegeldavad oma aja õhustikku ning autori väga erilist suhet eesti keele ja meelega.

Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Artur Alliksaar.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Ljubov Kisseljova heidab valgust XIX sajandi vaidlustele Venemaa lähendamise üle läänele ning aitab seeläbi mõista ka tänapäeval toimuvat.

27. I 1945 – 17. III 2024

Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetuses on julgust ja omaaegset mõõtkava, päevakajalisust ja kultuuripoliitikat. Eeskätt näitab see ruumi ja võimaluste loomist kasinate olude kiuste.

Kirjakeele armastamise tuhinas ei tohi me ära unustada esiemade ja -isade keelt. Keelt saab armastada mitut viisi, ükski neist pole vale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.