-
2.
See teatav ebakindlus on nõnda iseloomulik ka kirjaniku enesekuvandile. Ikka on tos suhtes mingit kõhklust, hüperboolset demonstratsiooni ja edevust või depressiooni ja kõhklusi või irooniat, veiderdamist, burleski, jõhkramat rollimängu. Ega asjata pole kirjandusloo edenedes üha võimsamalt astunud tegelasena areenile kirjanik. Poeedi maailmas too „lüüriline mina”, kes oma tänapäevases, arrogantsemas versioonis enam nii lüüriline ei tundugi. Kuigi ta seda muidugi on, hetkiti vahetumalt kui kunagi varem, sest…
-
Väheste vastuste hulka kuulub W. G. Sebaldi looming.” Nii igatahes arvab Susan Sontag. Sebald sündis 18. mail 1944. aastal Wertachi külas Allgäu maakonnas Baieri-Švaabimaal nn „lihtsate inimeste” lapsena. Tema juured on mägises maas. Isa pöördus alles 1947. aastal tagasi Prantsuse sõjavangist. Lapsepõlve osas võib „Kodumaale tagasipöördumise” loos paljutki usaldada. Kuuekümnendate algul õpib Sebald mõned aastad germanistikat Freiburg im Breisgaus, aastal 1966 saab diplomi Šveitsis Fribourg’is ja…
-
See raamat ei sisalda mingeid õigustusi. Ta sisaldab üksnes ühe õigustuse, milleks oli vastuseis olukorrale. Vastuseis olukorrale, mida me ise polnud tekitanud. Olukorrale, millele vastuseis tekitas meis inimliku tunde, mida me pidime järgima. On poliitikuid, kellele Kuperjanovi haud on arusaam rahvuslusest, on poliitikuid, kellele aastalõtkuline ülikooli lõpetamine on vabadusvõitlus, aga on ka inimesi, kelle põlguses on armastus ja võimalus muutusteks.
See raamat ei ole elulooraamat. See raamat…
-
Ent pärinevad temavanusedki „surnud mees- ja naissoo kubemeist”. Kellelt võttis sõda ühe, kellelt mõlemad vanemad, kodusoojuse kaotasid kõik. Nende väikemeheiga kujundasid punalendurite heidetud pommide vilin, „jõulupuud” Tallinna taevas ja 1949. aasta märtsiküüditamise loomavagunid. Samas ei saanud ükski ajaõud ega totalitaarse surve äng neilt võtta õigust olla laps. Kas või sametpehme saepuruga mängiv „seltsimees laps” (Leelo Tungal), kes tunneb rõõmu päikesest ja enda olemasolust. Selles peitubki igavese…
-
Tänavuse programmi dokumentaalfilmid on tehtud enamasti eelmisel aastal ning pakuvad uut ja huvitavat dokumentaalfilmi ilmast. Filmifestivali korraldajate peamiseks mõõdupuuks filmide programmi valimisel on olnud see, et film peab olema ennekõike hea, publikut kõnetama ja mõtlema panema.
Propageerida tahetakse just nimelt pigem sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist dokumentalistikat ega konkureerita mitmete teiste Eesti dokifestivalidega.
Värvika programmi teemade spekter on avar, sinna mahuvad nii mitmetahulised ja kohati õudust tekitavad poliitmängud, realistlik ühiskonna…
-
Kiri
„Eeva Niinivaaraga sain tuttavaks 1947. aastal Soomes. Seal oli Põhjamaade demokraatlike kirjanike konverents. See oli suunatud muidugi Ameerika, selle ideoloogia ja propaganda vastu. Aga sellest võtsid nimekad kirjanikud ikka osa. Ühel õhtul oli Helsingi konservatooriumi saalis kirjandusõhtu. Seal paluti mind, et loeksin eesti keeles mõned värsid. Ma seda tegin ka. Kui õhtu lõppes ja hakkasime uksest välja minema, siis tuli üks tagasihoidlikult, aga väga maitsekalt…
-
Kuhu peaks üks ümberriietatud naabob siis tänapäeval minema? Muide, see väga cool sõna „naabob” pärineb Muti mälestustest, kus ta kirjutab, kuidas ostis „kena pruuni villasest riidest tressidega hommikukuue”, milles kavatses hakata ülikooliloengutel käima ja „milles nägin enda meelest välja nagu naabob”, aga ema keelitas teda pisarsilmil sellest loobuma. On tähenduslik, et ka käesolevaid mälestusi kirjutades kandis ta enda sõnul seda seljas (vt lk 63). Siin aimub…
-
Millised kirjandusfestivalid või üritused praegu Tartus regulaarselt toimuvad?
Kirjandusfestivalidest kõige pikema ajaloo ja suurema ulatusega on kindlasti Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival „Prima vista”, mis 2011. aastal toimub juba kaheksandat korda. Muidugi on mitmesuguseid muid festivale, mille programmi kuuluvad ka kirjandusega seotud sündmused – esimesena meenub nt „Tartuffi” filmifestival, kus filmide näitamise vahel on üles astunud ka eesti luuletajad –, kuid niisuguseid suurüritusi, kus põhirõhk oleks kirjandusel, pole…
-
„Hullunud Tartul” kanti ette mitu spetsiaalselt selle festivali jaoks loodud teost. Kas see nii jääbki?
Kindlasti. Järgmiseks aastaks on kokkulepe mõnegi muusikuga, kui aeg ja koht täpsemalt paigas, saab konkreetsemalt kokku leppida. Tartus on mitmeid huvitavaid paiku, kus sellist üritust korraldada.
Pealkirja põhjal kujutasin ette tugevalt dionüüsilise elemendiga festivali – tegelikkuses kujunes see hoopis kargemaks ja ühtlasi kultuurilooliseks, tänu sinu vahetekstidele maja ajaloost.
Tegelikult otsisin kedagi, kes…
-
Loomulikult on erandlikke autoreid jäänud iga ühendamispüüde kõrvale ja erisus valitseb ka ühendustes endis. Oli ju Eia Uusi peamisi sõnumeid, et Purpurmusta Oru autorid, hoolimata sarnasest põlvkondlikust taustast, ikkagi erinevad. Meeldejäävaks osutus aga Uusi avaldus, kui kõrini on temal endal ja rühmitusekaaslastel nn. „kolekirjandusest” ning kuidas tuntakse vajadust millegi uue, siirama ja ilusama järele. Kas Kasemaa on siin n-ö ette jõudnud? Teised uuslihtsuse alla paigutuvad autorid,…
