-
Et autoreid udmurtidele näha viia, kirjutas Nadii kulkale rahataotluse ja organiseeris meile Udmurtia külades autojuhiks oma tuletõrjujast isa. Tänu uhkele korraldustööle said meist kiiresti suured staarid, kel tuli anda mitu intervjuud päevas. Meid nimetati Mišaks ja Mašaks, kostitati koolides ja toimetustes tee, küpsiste ja kompvekkidega või ka roosilistesse portselantassidesse valatud „kumõškaga” (udmurtide 60-kraadine nisunaps). Kui ma kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin Sirbi veergudel Marimaal Joškar-Olas…
-
Tavaliselt on žüriide suud auhindamise päevani kidakeelsed, ka tagantjärele ei suvatseta oma telgiriiet eriti kergitada. Arvan, et pole põhjust vandeseltslast mängida. Üldist ja hägust kogumit adudes tundukse, et meie läinud aasta novell suurt ei hiilga, õnneks pigem idaneb kui mädaneb. Hämaras ruumis oli tähti, mis hakkasid kohe selgesti silma ja püsivad meeles veel aastaid. Tuglase auhinna žüriis lugesid ja hindasid tänavu Eneken Laanes, Aidi Vallik, Sven…
-
Ent vaevalt saaks duetti W&W pidada tõeliselt kirjanduse hindajaks, kui nad kirjanduskriitikutena ei küsiks, mis see kirjanduse hindamine õigupoolest on! Esmalt vihjavad W&W (seekord pigem Warren ja Wellek, sest hindamise osa oli Warreni rida), et kirjandust saab hinnata institutsionaalselt, sotsiaalse praktikana. Aga eks ole ju nii, et isegi kui me kirjutame ülevaid oopusi kirjanduse mitmepalgelisest sotsiaalsest kasulikkusest, ei tähenda see teps mitte iga üksiku teose (üles)kiitmist.
Autorite…
-
Kas nagu Kahlil Gibrani sõnul: Kõik, mis elab, algab udust ja lõpeb kristallis?
P. G.: Ma ei tea, kas see, milleni ma lõpuks jõuan, on nii selgepiiriline kui kristall. Mulle meeldib mõelda, et see, mille ma edasi ulatan, on mõneti lõpetamata, et igaüks lõpetab selle oma kujutluses ise.
M. M.-K.: Lõplik mustand.
P. G.: See on nagu lapse lahkumine kodunt. Sa ei oota, et ta saaks täiuslikuks, et…
-
Naturalism ja poliitiline realism
Selles romaanis on kirjanik Teder ajakajalisem, maksab „viimase sajandivahetuse roiskuvale optimismile” (Tõnu Õnnepalu) rohkem lõivu kui varasemates teostes. Ent õnneks ei taotle ta kirjanduselt reality show’le omast lugejapeibutuslikku efekti, mille sobitamine pingutatud naturalismi ja krimka elementidega rikkus näiteks Mihkel Raua „Musta pori näkku” järellaines turule paisatud romaani „Sinine on sinu taevas”. Hilisem lugejamenu ei muuda asja. Naturalism kui kujutamisviis on aga Tarmo…
-
Seda sisukat definitsiooni lugedes pole ka üllatav, et Wimbergi „blogi- ja konspektikirjandust” meenutavad vabavärsid saavad kriitiku hävitava hinnangu osaliseks. Samas tundub mulle, erinevalt Loogist, et Wimbergi luuleideaal defineeritust eriti ei erinegi. Seda tõlgendust võimaldab seesama kirutud topeltmäng, mis lubab peaaegu kogu teose paroodilisele tõlgendusele allutada. Võtme ulatab autor lugejale juba raamatu avaluuletuses „Hakkan kõigile meeldima”: „see on tõesti lihtne / et mitte öelda käkitegu / tunnis…
-
Millised on Parve meenutused? Kui tuleb jutuks päevikupidamine, vastab Parve: „Seal on ühte kui teist, aga seal ei ole alatust kellegi kohta, ei ole mingit tõrvamist ega mustamist. Ühtegi kolleegi pole laimatud. Võib-olla on teinekord ainult kriitilisi ütlemisi [—]. Pikantset ei ole seal üldse midagi”. Sellest põhimõttest on kantud ka Jaak Urmetile antud vastused. Tegemist on põneva sissevaatega ühte ajajärku. Klatši ja ärapanemise asemel on seal…
-
Mõtlejast luuletaja
Niisiis võiks eeldada, et tema luules kohtub intellektuaal tundeinimesega, logos hingega, vaimuloome süvakihtide tundja maailma avastava lapsega. „Kas maailm on seletatav?” küsivad nad vargsi teineteiselt, püüdes leida eneste vahele ühendusi, sõlmida sõbralikku liitu. Kas see on võimalik? Tegemist oleks ju nagu kahe erimärgilise tegevusega, erinevate algmetega, isesuunaliste identiteetidega. Lisaks näikse maailm ning eriti akadeemiline maailm, kus luuletav õpetlane päevast päeva liigub, olevat ikka esmajoones…
-
Miks on „kolama” ja „(ringi)kolaja” võtmelised? Sellepärast, et AP kuulub vaimuinimeste põlvkonda, mille (kindlasti lihtsustav) üldnimetaja on postmodernism. Viimase sõnavara hulgas, eriti selles, mis võiks seostuda reisikirjandusega või vähemalt linnaturismiga, tõuseb esile flâneur – prantsuse keelest viisakamalt tõlkides „(ringi)uitaja”, „lonkija”, „luusija”, slängilikumalt-AP -likumalt „kolaja” (eesti keel on rikas: samas tähendusväljas veel „kondaja”, „kollaja”, „loivaja” jm). Sellest postmodernistlikust tegelasest tehakse eriti palju juttu marksistliku mõtleja Walter Benjamini…
-
Mis tuli kõige suurema üllatusena?
Eeva: Ausalt öeldes olin ma mures oma hindi keelde tõlgitud luuletuste mõistmise osas. Üks mu tekst „Formica rufa” kõneleb majja sattunud sipelga tapmisest, sellest, et elusolend, keda me ei suuda massist eristada, ei oma mingit väärtust, ning ma kartsin, et mind selle karmi teksti põhjal välja vilistatakse, kuid selle asemel oli just see luuletus festivali trükisesse valitud ja noorte kunstinäituse raames…
