-
See on tegelikkus ja mingit õitsengut, mis kvaliteetsete nišitoodete harjunud moel kirjastamise ja trükkimise suuremat sorti mõttekusega täidaks, pole ega tule.
Väljapääsu võib pakkuda vaikselt tuure koguv e-raamatu süsteem või siis print-on-demand lähenemine. Sellel teisel ongi siinkohal põhjust peatuda. Raamat ilma jamata Print-on-demand hakkab nähtusena viimaks ometi Eestis juurduma ning seega tuleks kohe ingliskeelse mõiste asemel eestikeelne kasutusele võtta. Sõnaust pole vaja korraldada, aga ehk on “nõudetrükk” tähenduselt…
-
ma täpsemat vastust ei palu
kui saadab su puudutus
mu õhtuid ja südamevalu
kui kevadekuulutus
Kevad, mida kuulutab Kristjan Üksküla, pole jõudnud veel poriseks sulada, mahlad jooksma hakata, märtsijänesed arust ära minna – see pole Visnapuu pöörane paisu tagant pääsenud kõlatulv ega Underi lopsakas meelteküllane haljendus, vaid õige karge varakevade virvendus:
kas vahel mõtled minust duši all
kui öö on käes ja seisad alasti
mehaanilise vihmasaju all,
kuid mõtled nagu mõeldi vanasti?
Kuidas vanasti mõeldi,…
-
Tiibeti varasemast kirjandusest on teada vaid üks romaanisarnane teos, XVIII sajandil kirjutatud „Võrratu nooruki lugu”. Selle autor Dokhar Tsering Wangyel sai inspiratsiooni India eepikast, teose põhisisuks oli romantiline seiklus. Võib öelda, et ilukirjandusele (ilukirjandus kui autori fantaasia) ei olnud traditsioonilises kirjanduses kohta. Seda hakati kirjutama eeskätt 1980ndatel, mil tekkis kohe ka küsimus: mis on tiibeti ilukirjandus? Kas see, kui autor on tiibetlane, kui keeleks on tiibeti…
-
Aga alustagem Arrakust. Paljuga sellest, mis Arrakule muret teeb, võib ainult nõustuda. Et eksamikirjandi teemade hulgas on järjest vähenenud kirjanduslike teemade osakaal (millegipärast vaikib ta küll maha, et ka sel aastal oli, nagu alati, siiski vähemalt üks puhtkirjanduslik teema), et koolilõpetaja teab küll fakte, aga ei ole loov, et paljud noored ei taha lugeda jne. Kuid tegemist on keerulise probleemistikuga ning lihtsustamine ja üldistamine ei vii…
-
Kuidas luule ja proosa, sealjuures ulme sinu jaoks üldse suhestuvad? Kuidas leiad oma mõttele sobiva vormi?
Aja jooksul kogunevaid luuletusi vaadates leidsin ühel hetkel, et isegi puhtalt inspiratsiooni peal ja südamega kirjutatud, peaaegu täitsa headel asjadel on sees vigu, mida hiljem kaine ja kaalutleva uurimise tulemusel parandada saab. See hilisem jaheda pilguga vaatamine osutus lausa suuresti kasuks olema! Selgus, et kirjanik ei peagi kogu aeg keevaliselt, sõge…
-
„Põrgu”, suure kristliku poeemi kõige ilmalikumalt mõjuv osa, näib märku andvat ka eelseisvast paganluse imetlemisest: sisustavad ju 4. laulu antiikkultuuri esinduskujud, kellest autor räägib ülevoolava heakskiiduga. Lugejat, kes on keskaegsete suhtumistega lähemalt tuttav, see imestama ei pane; ta ju teab, et seda laadi tunnustusega oldi keskajal harjunud. Olulisem tundub, et järgnevad laulud ei sisalda sellist kiidukõnet. Siin annab endast märku põhjus, miks ülalpool toodud, Engelsi nimega…
-
Mis jättis soovida?
Kurvastas, et sel korral puudus XXI sajandi kirjandus. Mõtlen selle all kahte asja. Esiteks, probleemiasetuselt ja sündmuskohalt kaasaegset. Kui mõnes loos esineski meie kaasajast pärinevaid detaile (Eesti kroone vms), siis oli loo sündmustik ikkagi selline, et võinuks vabalt aset leida ka XX sajandil, kui mitte XIX . Ja ma ei taha sellega öelda, et mulle oleksid rohkem meeldinud ulmejutud masust, Ansipist või Savisaarest. Teiseks,…
-
Kui nüüd pöörata pilk Ladina-Ameerika kirjandusmaastikule, siis on ajapikku hakanud veidi tüütuks muutuma, et juba 30-40 aastat opereeritakse vaid tosinkonna sealse suure nimega, kellest peamiselt mainitakse Gabriel García Márquezt, Carlos Fuentest, Julio Cortázarit, Jorge Luis Borgest, Juan Rulfot, mitte et tegu oleks küsitava väärtusega kirjanikega, kuid mainitute seljataga on juba pikka aega kirjutanud teised, kes neile põrmugi alla ei jää. Siinkohal pruugib vaid mainida kuubalast Reinaldo…
-
Oidekivi esimesed luuletused ilmusid 35 aastat tagasi. Sestpeale on tema kohalolu eesti kirjanduses olnud pidev ja enesestmõistetav, ilma igasuguse esiletükkiva enesekehtestamiseta. Juba mitmed ta kogude pealkirjadki („Tigudele”, „Akvaariumis”), kõnelevad vaiksest eksistentsist, vaatlemisest, „kuidas Sa kohendad vabalt langevat valgust”, mõistmisest ja andestamisest: „ainult kahju selle ilusa valguse pärast”. Selline lillelapselikkus ei ole siiski kujunenud või kujundatud Kirsti Oidekivi kaubamärgiks; see voolab ja kulgeb loomulikult, omasoodu, vaikses võbeluses,…
-
Nüüd tõuseb tagajalgadele tublide õpetajate koor ja hakkab manama. Huuake südame rahus, aga enne seletage mulle, kuidas sellised asjad juhtuvad. Asi järgmine. Tartu ülikool tegi mõne aasta eest skandaali, sest ei saanud eesti filoloogide kursust kokku. Põhjus oli eemaletõukav ja häbiväärne: gümnaasiumi lõpetajad ei osanud lugeda.
Tähti nad tundsid, tõsi küll, sõnad olid neile enamasti samuti tuttavad, see on samuti kiiduväärne, kuid teksti mõtet nad ei mõiganud, parimatest gümnaasiumidest…
