-
Loodan, et peatselt ilmub samalt luuletajalt – ja mitte kelleltki teiselt – ka „Tüdrukute aabits”. Illustratsioone võib teha Nemvalts, aga pigem pöörduksin Kirke Kangro poole, kellega Contra on varem üllitanud „Tähekaardid” (Hotger, 2002). Neid on meil ka kaks pakki! Läks meelest. Mõlemale tütrele oma. Ka Aino Perviku „Tirilinna lugude” (Tammerraamat, 2009-2010) sarja peaks soetama topelteksemplaridena. Ja mida rohkem auväärt kolleeg neid kirjutada jõuab, seda parem. Pervik…
-
On olnud neid, keda „Kalevipoja” küllalt staatilisena püsinud tõsine-paatoslik tõlgendus ei ole rahuldanud. Sestap on eepos andnud alust arvukateks paroodiateks: oma versiooni on esitanud Enn Vetemaa, Mati Unt, Kerttu Rakke, Andres Ehin, Andrus Kivirähk, Contra, Kivisildnik, Toomas Liiv.
Nii eesti eeposeloome kui „Kalevipoja” üle naljaheitmise traditsioon on pikk ja uuel väljaastujal tuleb selle pärandiga tahes-tahtmata arvestada. Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” problemaatilisus algab teose määratlemisest. Kas tegemist on…
-
Seda fragmentaarsust saab tegelikult sõnudes või sõnades kaotada, luues oma luuletusi ja lugusid loob tegelikult iga luuletaja ka väärtuste süsteemi, mille järgi inimesed varem või hiljem käituma hakkavad või kui mitte just käituma, sis pisutki lähenema ümbritsevale reaalsusele. Ühesõnaga fragmentaarsus kaob, kui ümbritsevat veel kord ise sõnastada, sis leiab loogika, mis juhib nii loojat kui ka loodu vastuvõtjat. Vähemasti minus tekkis kummaline – ahaa – selline…
-
2.
Nagu juba raamatu pealkirigi ütleb, liiguvad Céline’igi kangelased pimeduse südames, öös. Kuid see pole laskumine ega karje sügavusest, vaid liikumine maapinnal, raevukas komberdamine, taustaks häälekas hingeldamine, karje avarusest. Pimedus inimeses on siin midagi nõnda igiomast, et öö ei kangastu sugugi ainult/eelkõige pelutavana, vaid samas/ pigem varjavana, omamoodi paljulubavana. Öö ookeanisuurusel mädasool on omad võikad aroomid, öö pimedus on kihiline, varjundirikas: „Minu korteris oli külm ja vaikne…
-
Tollal hoidsin alati käepärast Umberto Eco raamatu „Tõlkekogemusi”, mis juhatas mulle teed asja iseeneses juurde, mis peab tema sõnade kohaselt sähvatama välja ükskõik millisest keelest, millesse ka ei tõlgitaks. Pole kellelegi saladus, et eesti ja vene keelel pole suurt midagi ühist. Peamine raskus pole isegi mitte õige sõna leidmine (eesti-vene sõnaraamatud on piisavalt mahukad ja kvaliteetsed), vaid tegelast vallanud mõtte ja tunde tabamine. Ristikivi esmapilgul lihtne…
-
Keel on Kruusa käes suurepärane tööriist ja vahend, aga vähemalt sama oluliseks kui keelt võib pidada mängulisust, mis sellega kaasneb – tundub, et luuletaja isegi ei tea alati, kuhu ta välja võib jõuda. Nii võib Kalju Kruusa luuletuses olla sümbioosis gaasikamber, lastelaul ja Hasso Krulli luuletus „Modern discourse”: „OH OLEKSID INIME SED ÜKSTEISE SUHTES INIMLIKUD / võiks või vabrikusse tööle minna // isegi sunnitöölaagris ja /…
-
Runnel on mees, kes öelnud ainuliselt välja, mida asjadest mõtleb, olgu kuulaja kes tahes ja aeg mis tahes. Kunagi pole ta ühiskirjadele alla kirjutanud, sest miks peaks ta oma selgesõnalisuse lahustama kokkulepete vahtu. Põhiseaduse tegijana pidi ta ka teistega arvestama, aga see polnud tavaline kiri, vaid Eesti Vabariigi põhiseadus.
Seda kõike silmas pidades on juba tema luuleraamatu pealkiri „Ütles mu naine” üllatav. Miks pidanuks ta oma naise…
-
Kandidaate sõeludes võtsime arvesse, et mitu tähtsamat kogu oli tunnustuse jagamisel meist ette jõudnud: Balti Assamblee auhinnaga pärjati Ene Mihkelsoni, Eesti Kultuurkapitali suure auhinnaga Mats Traati, riikliku preemia sai Viivi Luik. Sellega langesid nad nimekirjast välja, sest me ei pidanud õigeks järgida liberalistlikku printsiipi „Kellel on, sellele antakse”.
See aga ei tähenda iseenesest veel seda, et vastasel korral oleksid nad kindlasti osutunud ka meie laureaatideks.
Üks koht, kus…
-
PROOSA
• Mehis Heinsaar, „Ebatavaline ja ähvardav loodus”
• Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
• Viivi Luik, „Varjuteater”
• Aino Pervik, „Matlena teekond”
• Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”
NÄITEKIRJANDUS
• Tiit Aleksejev, „Leegionärid”
• Andrus Kivirähk, „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia. . . .”
• Andres Noormets, „Vaikus ja karjed”
• Siim Nurklik, „Kas ma olen nüüd elus”
• Ivar Põllu, „Ird, K”
• Urmas Vadi, „Peeter Volkonski viimane suudlus”
ESSEISTIKA
• Hellar Grabbi, „Seitse retke isamaale”
• Toomas Haug, „Klassikute lahkumine”
• Tiit Hennoste,…
-
INDREK KOFF:
1. „Eestluse elujõu” kirjutamine oli üks intensiivsemaid kogemusi, mida mul on olnud õnn läbi elada. Selline tunne, et pealtpoolt on kaas pärani lahti, täielik vabadus! Kui „Vana laulu” kirjutamine oli rusuv ja ängistav, siis selle oopuse ülestähendamine tegi mu värskeks ja kergeks. Ja mingeid kõhklusi peaaegu et ei olnudki – lõpptulemus sai mu enda silmis täpselt selline, nagu ta pidi saama.
2. Rõõmustasin päris mitme…
