-
Ma arvan, et „Ma olin mereingel” on jäetud liigitamata, sest see luuletus on kui raamatu sissejuhatus. Selles on osake kõigist kolmest peatükist, nii unelevat tunnet, mis paneb hinge hõljuma, kui mineviku noote ja ka midagi religioosset. Selle luuletusega meenub mulle antiikkultuur, mütoloogilised jumalad ja mõnes mõttes ka muinasjutulisus. Muinasjutumaailma ja jumalate sära toovad silme ette read: „ma olin kord mereingel, ma mängisin viiulit, turuplatsid ja teatrid…
-
Kaarel Kressa, „Vereurmarohumesi”
Luuletajana näikse Eesti Päevalehe kirjandustoimetaja Kaarel Kressa armastavat väheke salapäraseid peibutava kõlaga pealkirju. Tema esikkogu (2005) on „Oidroon”. Kes või mis on oidroon, ei tea tänapäevani vist keegi. Aga sel sõnal on tundmatu reaalsuse metalne kõla.
Lindgrenil oli spunk, Lewis Carrollil snark, Kressal on oidroon. Igaühele oma. Vereurmarohumesi võiks komponentide toimet arvestades olla tõhus maksaravim, näiteks liigjoomisest tekkinud tsirroosi korral.
Võiks, kui ta seespidine manustamine mürgistust…
-
Vanas salus
ta armu palus,
mis ilus, mis valus,
kui vaevana. . . .
Kaljuna varises kaela,
ei saa! EI SAA !
Uueks ilm ja maa!
Moirade karjumisi, mis sai?
Nüüd õgib Flora ära kõik mis jäi,
sest enam saatust nad ei näe,
neil silmad kisti peast,
ta käed nüüd kõrbevad saatuse mõrvast,
nahk määritud verest ja tulisest tõrvast.
Koda põleb, koda põleb,
põleb hinges, sööb kõik kuivad õled.
Koda põleb, koda põleb,
põleb kire koorma all.
Koda põleb, koda põleb.
Lõhub templid, kisub kivihaaval laiali,
lõhub, lõhub,…
-
küsisid kas oleksin nõus rääkima su haual
vastasin hingehoidlikult mittemidagiütlevalt
sest luuletaja arvustamine on alati luuletuse arvustamine
ja
luuletuse arvustamine on alati luuletaja arvustamine
ja eriti kehtib see sinu puhul
samas härrased kirjandusteadlased
kui konstrueerime kellegi vaateid
siis me eeldame et tal need on
aga nii see ei pruugi olla
tammsaarel polnud küll mingit
täpset arusaama õiglusest või religioonist või eestlastest
ükskõik mida muuseumides või konverentsidel ka
välja ei mõelda
vaevalt et sinulgi jürgen
eriti kell hilja väga
kuigi paar tallinna kirjanduskriitikut…
-
Alguseks on haiku muidugi üsna turvaline valik. Kui lähtuda eesti luulepiibli määratlusest, pole haiku kirjutamiseks palju vaja: see koosneb „kolmest riimita värsist silpide arvuga 5, 7, 5, kokku 17 silbist, ja selles kujutatakse põhiliselt inimese ja looduse vahekorda tabavas lakoonilises sõnastuses”. Nii ongi haikuvorm alates „haikuvohamisest” 1960. aastatel, mil „arvati, et neid on teha kerge ja surematus kindel”, nagu on öelnud end selles „kaudselt ja osalt” süüdi…
-
Hiljaaegu ühendas (:) kivisildnik meeldiva kasulikuga ja rääkis teda vallanud jumalikest ilmutustest ka Gutenbergi poegadele, kes juba suured nagu Karol Kallas. Need jälle panid trükipressi tööle ning võtsid mõne foto- ja muidu kunstniku ka kampa. Sellest, kuidas mahepress ja ökopaber kokku said ning Gutenbergi kunsti lapsi hakkas tulema justkui Vändrast saelaudu, on auklike sokkidega (ainus terve paar jäi samanimelise luuletaja jalga) Pärnu ajakirjanik Kaupo Meiel 20.…
-
Mille poolest erineb lugemik senistest õppematerjalidest?
Varem ei ole sellist kogumikku välja antud ja see on üsna omalaadne, kuna on mõeldud spetsiaalselt eesti keele õppimiseks. Seetõttu on õpetajad ja õpilased niisugust õppematerjali pikisilmi oodanud. Sageli paluvad õpilased soovitada mõnda lihtsat raamatut, kuid ei ole sugugi kerge leida keskmisele keeletasemele sobivaid tekste isegi lasteraamatute hulgast. Sellesse lugemikku on aga koondatud valik jutte ja luuletusi, mis on välja otsitud…
-
Kogu minu toonane lektüür ei olnud sugugi ilmunud kirjastuses Eesti Raamat. Oli veel muudki. Olid vanaisa, kodanliku natsionalistina nõukogude vangilaagris surnud kunagise koolijuhataja allkirjaga Looduse romaanivõistluse raamatud – puhas eestiaegne kraam. Üle vanaema õla kiikasin saksakeelsetesse raamatutesse – jah, sajandi alguses sündinud eesti haritlaskond oli harjunud lugema saksa kirjandust saksa keeles. Aga vanaema kaudu tulid minu lugemislauale ka DDRi ajakirjad (nt olid tal tellitud lasteajakiri Bummi, ajakirjad…
-
Kogu minu toonane lektüür ei olnud sugugi ilmunud kirjastuses Eesti Raamat. Oli veel muudki. Olid vanaisa, kodanliku natsionalistina nõukogude vangilaagris surnud kunagise koolijuhataja allkirjaga Looduse romaanivõistluse raamatud – puhas eestiaegne kraam. Üle vanaema õla kiikasin saksakeelsetesse raamatutesse – jah, sajandi alguses sündinud eesti haritlaskond oli harjunud lugema saksa kirjandust saksa keeles. Aga vanaema kaudu tulid minu lugemislauale ka DDRi ajakirjad (nt olid tal tellitud lasteajakiri Bummi, ajakirjad…
-
Prantsuse kirjanduse ümarlaud
Ilmas Raagi palve peale tutvustada, mis žanris osalejad kirjutavad ja positsioneerida ennast prantsuse kirjandusmaastikul, tõdesid kirjanikud, et žanripiirid on tänapäeval nagunii väga hägusaks muutunud ja polegi lihtne öelda, kuidas need asjalood täpselt on. Leuwers leidis, et tema meelest on oluline, et tekstis oleks luulet/poeesiat, et seda peab olema nii romaanis, näidendis kui filmistsenaariumis. Koos tõdeti ka seda, et kirjanduse koht pole enam see, mis…
