-
Harmsi nimega seondub tema tõlkimise pikaajaline traditsioon, mis algas tegelikult juba 1960ndate aastate lõpul. Pikka aega on teda tõlgitud eelkõige kui naljakate juttude autorit. 1970ndail-80ndail aastail avaldati kõige enam Harmsi jutte Sirbi ja Vasara huumorikülgedel ning huumori- ja satiiriajakirjas Pikker. 1990ndate alguses ilmuvad Harmsi jutud Päevalehe nädalalõpulisas Pühapäevaleht, kuid veel ka Rahva Hääles ning sellistes ajalehtedes nagu Eesti Aeg ning Liivimaa Kroonika. Esimeste tõlkijate seas on…
-
Võtangi kätte põnevat lugemist tõotava teose „Ma olen raamat”, autorid Viivi Luik ja ajakirjanikuna tuntud Hedi Rosma. Loen pausi pidamata mitukümmend lehekülge. Teisel päeval veel suurema õhinaga. Kihulane piniseb kõrva taga. Tuba päikeselõõm ei kuumuta ja aknaruut paistab tumedana – ehk pääsevadki lõpuks taevaluugid valla leitsakut peletama.
Raamat on huvitav ja mõtlema õhutav. Leheküljed tulevad ja mööduvad. Korraga tunnen, kuidas roidekaare all irdub liikuma imeõrn niidike rahulolematust,…
-
Neil päevil väisas Taanilinna universaalsete tõdede mees dalai-laama Tenzin Gyatso, kes on seda koormat kandnud 1935. aastast (siis sündis, muide, Elvis, XX sajandi üks väheseid märkimisväärseid monarhe), aga Miloszi ABCd, tema entsüklopeedilise iseloomuga biograafiat, lugedes (Hando Runneli „Väravahingede kriuksumist kuulnud” on üsna samalaadne teos, vt minu arvustust Loomingus http://www.looming. ee/?archive_mode=article&articleid=213) tekib ikka tunne, et kuigi läänebudism on me tänasesse kultuuri juba sügavale imbunud, ei ole meil…
-
Siiski on „Kuidas tappa laulurästikut” siiamaani Jürgen Rooste parim kogu. Ega eelmisedki kehvad olnud, lihtsalt „Underi isehakanud sohipoeg” või „eesti kirjanduse kümnesendine” on pikkamisi kaalukaks kaheeuroseks kasvanud. Selle luuleraamatu haruldaselt nägus köide ja Piia Ruberi võrratu kujundus väärtustavad sisu veel omakorda.
„See on sisemisem ja nägemuslikum kogu, võib öelda ka paadunum kui Jürgeni eelmised,” kinnitab teadmamehest koostaja-toimetaja Mihkel Kaevats oma kaassõnas. Toimetajapoolne saatesõna, isegi toimetaja olemasolu iseenesest,…
-
1.
„Tõeline luule kõnetab meid enne, kui me seda mõistame,” on öelnud T. S. Eliot. Selle äratundmise põhjustab justkui omamoodi maagia. Miks on nii, et nii mõnedki luuletused talletuvad meelde enne, kui me neist päriselt arugi saame? Kuidas saab olla, et tõeliselt head luuletused muutuvad ajas meiega kaasa, kõnetades meis üha uusi ja sügavamaid registreid, omandades üha uusi tähendusi? Ja kes on see müstiline autor, kes on…
-
Vanasõnad on oma lühidas kujundlikkuses muidugi suurepärased kasutada, aga nende
suur hulk võimaldab alati lajatada nii poolt kui vastu. Ikka samuti nagu võib teha piiblitsitaatidega või filosoofia lausungitega. „Inimene ei ela üksnes leivast.” „ Ilu ei panda padaje.” On tõsi, et ilma leivata läheme ärevaks juba päeva jooksul, kuid tegelikult ei möödu ühtegi päeva ka nii, et me ei ahmi endasse „vaimutoiduks” nimetatut. See käib nii…
-
Millest räägivad kaks vanaks saanud kirjanikust sõpra lõkke ääres? Ah, eks sellest ja teisest, elust ja surmast, loodusest ja ilmastki, aga jah, oletajal on õigus – varem või hiljem hakkavad nad ikkagi rääkima kirjandusest. Omaenda tehtud või tegemata jäänud töödest. Minul polnud põhjust isegi viimastest rääkida, küll oli aga Enn oma juubeli vägeval moel ära märgistanud. Tema Naani-raamatut esitleti tegelikult juba maikuus Tallinnas kirjanike maja musta…
-
Ilmselt pole inimloomusele soov olla teistega võrdne kuigi omane, vendlus tundub hoopis vastumeelne, ning kommunismi senistel teostuskatsetel on valatud sadade miljonite süütute inimeste verd, tunduvalt rohkem kui kristluse, islami või mõne muu ideoloogia levitamisel. Parteilased on olnud õnneks rahumeelsemad, nemad huvitusid ja huvituvad üksnes isiklikust heaolust, kui võimalik, püüdsid ja püüavad nad oma asja ajada veretult, erinevalt kommunistidest, kes rajasid kõigepealt vangilaagrid ning kehtestasid raudse tsensuuri.
Sihtgrupp…
-
Iiri kõnekäänus nimetatakse kolme halvimat asja, mis võivad küla tabada: katusemeister tooreste õlgedega, külvaja, kes paneb paksult, ja naine, kes luuletab. Kuidas sina, eesti soost luuletaja ja tõlkija, olles abielus iiri luuletaja Sadie Murphyga, selle peale vaatad?
Luuletamine pakkus naistele vähemalt mõnes kultuuris võimaluse ennast ausalt ja iseseisvalt väljendada. Seda on selgelt näha näiteks iiri rahvaluules. XIX sajandi kodanlikud naisluuletajad olid enamasti tohutult tugevad ja iseseisvad inimesed…
-
Paistab, et sellel Agualusa jutustatud lool ja tema romaanil „Minevike müüja” on selge ühisosa. Seda võib nimetada soojaks hoiakuks üleloomuliku suhtes. Seda tasuks lähemalt kirjeldada, kuna see ei tundu enam nõnda enesestmõistetav, et piisaks selle kui fakti nentimisest. Esiteks tasub kaaluda Agualusa raamatu meelelaadi laiema konteksti, postkolonialistliku Aafrika kirjanduse taustal. Tõsi, seda on mõnevõrra raske teha, sest puudub täielik pilt toimuvast. Kui aga vaadata mõningaid sama piirkonna…
