-
Saa sa siin sabu või sarvi, mis on reaaalne, mis ei, see on lootusetu rehkendus. Parem mine koju ja kobi magama. Aga kui see ei ole tegelikkus, siis ei saa ka mina, kes ma seda vaatan, reaalne olla. Vaatasin oma kätt, hammustasin kergelt.
„Aga, Märt,“ rääksin vaikselt, „kui koerad ei taha ikka hästi rääkida ega inimesed lennata, mis ma nendega teen. Ma ei saa ju minna…
-
Uuring tõestab veenvalt, et koole ei saa mitte milleski süüdistada. Gümnaasiumi lõpetajad ei valda küll funktsionaalset eesti keelt, kuid suuremal osal on käpas mittefunktsionaalne eesti keel, osundan: „Kui vaadata testitulemusi osapädevuste kaupa, siis selgub, et mõnevõrra paremad tulemused on saavutatud kirjakeele valdamises: 29%-l on see heal ja 28,6%-l rahuldaval tasemel.” Seega 57% esmakursuslastest valdab mittefunktsionaalset kirjakeelt, see on see keel, mis ei kõlba ei lugemiseks, kirjutamiseks…
-
Eluloo loomisel ehk elu loostamisel lülitatakse valitud mõtted ja kogemused narratiivi, mis kirjeldavad meid endid ja meie elu, ning selle looga hakatakse inimest samastama. Veel enam – ka me ise samastame end tihtipeale oma elu lugudega. Probleemseks teeb olukorra see, et elu loostamist suunavad mitmed välised faktorid, põhjustades elu ja loo kaugenemist. Tekkivast lõhest elu ja asja (elulugu kui esemestatud elu) vahel tulenebki postautobiograafiline trauma.
Eluloo kirjanduslik…
-
Kas sellest võib järeldada, et PENil on poliitiline ambitsioon?
Ei, kindlasti mitte. PEN ei ole poliitiline organisatsioon. Sõnavabadus on inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt üks inimese põhivabadustest, kirjanike nagu ükskõik milliste loojate puhul on see täiesti möödapääsmatult vajalik. Nagu sa isegi nägid, tehakse resolutsioonide koostamisel meeletult tööd ja jälgitakse hoolikalt just nimelt seda, et ei sekkutaks ühegi riigi poliitikasse.
PENi tegevus on hästi struktureeritud: moodustatud on komiteed ja korraldatakse kongresse.…
-
Miks valisid just vormi, kus üsna erinevad autorid loevad teiste tekste?
Tänapäeval peavad kirjanikud aina enam ja enam olema ka näitlejad, kes esinevad publikule, loevad oma kirjutisi ja on alati valmis lugejatega suhtlema. Sellest on saanud kirjanikuelu peaaegu lahutamatu osa. Olen isegi käinud kohtumistel ühe ja sama kirjanikuga, kus loetakse raamatust täpselt ühte ja sama kohta täpselt ühte- ja samamoodi, ja ülejäänud jutt kordub ka peaaegu sõna-sõnalt.…
-
Uno Schultz on aastaid Rootsis elanud mitmekülgne eesti kultuuritegelane, ajakirjanik ja tõlkija. Luule kirjutamist on ta harrastanud juba üle kolmekümne aasta ja teinud seda vabana ambitsioonist olla „suur luuletaja”. Ta on teinud seda muude talleks samuti oluliste asjade kõrvalt ja eelkõige siis, kui on tundnud selle järele vajadust. Aegade jooksul on ta jõudnud kokku pannud kolm mahult tagasihoidlikku, kuid muus suhtes tähelepanuväärset kogu. Viimane, praeguseks järjekorras…
-
Mis puutub veel tunnustusse, siis koolikaanonisse jõudnud Helga Nõu noorsoojutt „Pea suu!” oli põhikoolis igatahes päris äge lugemine, üllatavalt on ilmunud juba kuus trükki. Asjata lükkas Hando Runnel Helga järgmise noorsooraamatu „Tõmba uttu!” Ilmamaas tagasi, nagu nüüd Helga mälestusteraamatust „Valetaja” lugeda võib. Memuaarse ainesega on kirjanike paar õigupoolest tegelema hakanud rööbiti. Enn avaldas äsja oma suguvõsa teabetiine saaga „Vabariigi pojad ja tütred” juba teise köite, belletriseerides…
-
Maarja Vaino: Viimati on Urmas Vadi ja teisedki nii alustanud. Aga mainisite, et kui hakkate kirjutama, siis te õieti veel ei tea, mis sellest tuleb. Kuidas kirjutamise protsess käib? Kui pikalt te ette mõtlete. Mismoodi idee tuleb ja kui palju te ette planeerite tegelasi ja kindlaid asju, millest te ei tagane kirjutamise käigus?
Tavaliselt on ikkagi peategelane, keda ma kohtan, enamasti mitte elus, aga kuidagi mõttes.…
-
Ennast tundsin äkki barbarina. Ma muidugi mõistsin, et sellel barbaarsusel on objektiivne aluspõhi – mis parata, kui eestikeelsed tekstid puuduvad, pole võimalik osata kõiki keeli võrdselt heal tasemel; kuid see oli kesine lohutus. Sest mis kirjanik sa oled, kui sa pole lugenud maailma proosa tippteost? See meenutab vana ja küünilist anekdooti tšuktšist, kes vastab sisseastumiseksamitel kirjandusinstituuti küsimusele, kas ta on lugenud Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit: „Tšuktši…
-
Peeter Helme: Kas „Kirjad . . . .” võikski olla uue aja romaan, kus põimitakse erinevaid lähenemisi kirjandusele, segatakse see autobiograafiaga nii et lugeja teadvuses saab sellest tõeline romaan alles pärast kogu raamatu läbilugemist? Või tõlgendan ma üle ja tegu on pigem siiski hädalahenduse, võib-olla isegi eesti kirjaniku appihüüuga, et juhtida tähelepanu sellele, kui raske on siin maal võtta endale aega ning pühenduda romaani kirjutamisele?
Kõik, mis sa küsid, on…
