-
Mälestuste peategelane on enamasti kirjutaja ise, ka siis, kui ta väliselt fokuseerib oma tähelepanu kuhugi mujale. Mihkel Mutist endast on tema mälestuste neljanda raamatu põhjal andnud Sirbis vaimukalt tabava portree Paavo Matsin. Samas, päris teisteta ei saa ka kõige enesekesksem kirjamees hakkama. Mulle pakuvadki viienda mälestusteraamatu „Päikesepoolel” puhul kõige enam huvi, kes on autori jaoks need teised, kellest ta kuidagi mööda ei pääse, ja kes need,…
-
Jim: „Ma olen elus olemise tunne” sai välja antud õigel hetkel. Ajal, mil ta oli võimalikult läbi töötatud. Sellepärast läks. Ma ei kirjutanud seda teksti füüsiliselt neli aastat. Ma oleksin seda kirjutanud neli aastat, kui ma oleks pidanud seda tegema täiesti liikumatult, ainult silmapilgutustega tähthaaval raamatut abilisele ette dikteerides. Mul kulus kõige rohkem aega stiili sõelumisele, ühtse stiili ülesleidmisele. Mulle meeldib sellest raamatust tehniliselt rääkida, sest…
-
„Võta suhu sõna” kompositsioon ärgitab kõrvutama esmapilgul kõrvutamatut: seda raamatut ja Leonhard Lapini kureeritud kunstnike liidu aastanäitust „Abstraktne”, mida kuni augusti keskpaigani Kunstihoones näha sai. Abstraktne kunst on Trapeeži luule vaimusugulane ning näitusesaalideski võis tajuda tema „Kaunimate laulude”, vahel koguni „Sitaste seitsmekümnendate” varjatud taustalolu. Siiami kaksikud ei hülga teineteist ja tolle näituse kokkupanus kajastub ühtaegu ka Albert Trapeeži luuletajamina arhitektoonika, mille taga omakorda võib tajuda kunstiakadeemia…
-
See oleks lühidalt ja väga-väga üldistatult Jim Ashilevi debüütromaani „Ma olen elus olemise tunne” süžee. Öelda rohkem oleks tegelikult juba loo etterääkimine. Kuid õigupoolest polegi selle teose juures põhiline mitte sündmustik, vaid pigem just atmosfäär ja autori isikupärane keelekasutus. Tähtsam sellest, mis juhtub, on see, kuidas seda meile edasi antakse.
Raamatu esimestest peatükkidest peale tuleb väga selgesti esile kui mitte vastuolu, siis teatav pinge autori kirjeldatava maailma…
-
Kirjapanduna pärineb see tekstide kogum, mida nimetatakse keldi müütideks ja legendideks, Iirimaalt ajavahemikust VI – XII sajand, Walesi puhul veelgi hilisemast ajast. Mujal keltide aladel kirjapandud tekste ei ole. Iirimaal panid need lood kirja varakristlikud mungad oma kloostrites, esialgu praeguseks enamasti hävinud käsikirjadena ning hiljem kopeerituna keskaegsetesse koodeksitesse. Neil käsikirjadel on veel ka lisaväärtus, sest sageli kirjutasid tekste kopeerivad mungad nende servadele omaenda luuletusi, millest üks…
-
Toomas Raudam on sellele kahesusele vihjanud Hans-Georg Gadameri kaudu, kes Aristotelest Kantiga kõrvutades eelistas esimest, „kuna too „andis oma kolmes eetikaalases kirjutises keskse koha sõpruse kontseptsioonile”, Kant aga pühendas nii tähtsale teemale vaid „ühe lehekülje”. Lisagem omalt poolt oletamisi, mida pidada nii silmahakkava erinevuse põhjuseks. Aristoteles ei kahelnud hinge reaalsuses sedavõrd, et ta oli veendunud isegi selle kõrgeima, mõistusliku osa surematuses; sõprus iseloomustas hinge, kuid hinge tundmaõppimises…
-
Muide, minu värsid ei ole tänapäeva leedu luulele vististi kuigi iseloomulikud. Ma hakkasin kirjutama umbes viiskümmend aastat tagasi ja polnud seotud mitte ainult oma, vaid ka vene ja Lääne traditsiooniga. Minu luules oli protesti tolle aja tegelikkuse vastu, mil Leedu oli rahva enamiku tahte vastaselt ühendatud NSVLiga ning elu näis vaheti lootusetu. Ma ei otsinud aga väljapääsu mälestustes vanast Leedu külast, Leedu ajaloost ja mütoloogiast, nii…
-
Saksa luuletaja ja teenekas tõlkija Wolfgang Kubin kõneles luulest kui omamoodi piirialast; kirjanduseks peetakse enamasti ikka romaane. Kui USAs moodustavad tõlkeraamatud kõigist ilmuvaist teostest 5%, siis Saksamaal 70%. Isegi Goethe pidas vajalikuks ise tõlkida. Ja Heinrich Böll tunnistas sõjajärgsel Saksamaal, et ainult tõlkimise kaudu leiab ta tagasitee oma keeleni. Kubin meenutas ka Ezra Poundi, kes taaslõi inglise luulekeele hiina keele kaudu, ja Hölderlini, kes kujundas vanakreeka…
-
Mis ajendas just nüüd ja praegu Tallinnas korraldama Dovlatovi päevi?
Ühel 2009. aasta sügispäeval teel Peterburist Tallinna Dovlatovit lugedes avastasin, et tema 70. sünniaastapäev ühtib Tallinna Euroopa kultuuripealinna-aastaga. Samal ajal oli SA Tallinn 2011 välja kuulutanud kultuuriprojektide ideekonkursi. Millal siis veel kui mitte sel aastal korraldada Dovlatovile pühendatud kirjandusfestival Tallinnas? Ilmselt inspireeris mind ka kultuuripealinna moto „Mereäärsed lood” – on ju Dovlatov maailma mõistes üks olulisemaid Tallinna…
-
Need on vapustavalt eredad. Ometi olite just teie Dovlatovi esimese raamatu toimetaja?
Tõepoolest, tema esimene proosakogu „Linnalood” koosnes poliitilises või ideoloogilises mõttes üsna süütutest jutukestest ning oli meie mõistes täiesti avaldatav. Aga samas, kuidas seda öeldagi – Dovlatov oli ikkagi nõukogudevastane kirjanik. Mitte et ta oleks kirjutanud otseselt režiimi vastu, aga vaim, mis tema teostes valitses . . . .Tal polnud ühtegi positiivset kangelast. Ta kirjeldas sageli üsna eemaletõukavaid tüüpe,…
