-
Uno Schultz on aastaid Rootsis elanud mitmekülgne eesti kultuuritegelane, ajakirjanik ja tõlkija. Luule kirjutamist on ta harrastanud juba üle kolmekümne aasta ja teinud seda vabana ambitsioonist olla „suur luuletaja”. Ta on teinud seda muude talleks samuti oluliste asjade kõrvalt ja eelkõige siis, kui on tundnud selle järele vajadust. Aegade jooksul on ta jõudnud kokku pannud kolm mahult tagasihoidlikku, kuid muus suhtes tähelepanuväärset kogu. Viimane, praeguseks järjekorras…
-
Mis puutub veel tunnustusse, siis koolikaanonisse jõudnud Helga Nõu noorsoojutt „Pea suu!” oli põhikoolis igatahes päris äge lugemine, üllatavalt on ilmunud juba kuus trükki. Asjata lükkas Hando Runnel Helga järgmise noorsooraamatu „Tõmba uttu!” Ilmamaas tagasi, nagu nüüd Helga mälestusteraamatust „Valetaja” lugeda võib. Memuaarse ainesega on kirjanike paar õigupoolest tegelema hakanud rööbiti. Enn avaldas äsja oma suguvõsa teabetiine saaga „Vabariigi pojad ja tütred” juba teise köite, belletriseerides…
-
Maarja Vaino: Viimati on Urmas Vadi ja teisedki nii alustanud. Aga mainisite, et kui hakkate kirjutama, siis te õieti veel ei tea, mis sellest tuleb. Kuidas kirjutamise protsess käib? Kui pikalt te ette mõtlete. Mismoodi idee tuleb ja kui palju te ette planeerite tegelasi ja kindlaid asju, millest te ei tagane kirjutamise käigus?
Tavaliselt on ikkagi peategelane, keda ma kohtan, enamasti mitte elus, aga kuidagi mõttes.…
-
Ennast tundsin äkki barbarina. Ma muidugi mõistsin, et sellel barbaarsusel on objektiivne aluspõhi – mis parata, kui eestikeelsed tekstid puuduvad, pole võimalik osata kõiki keeli võrdselt heal tasemel; kuid see oli kesine lohutus. Sest mis kirjanik sa oled, kui sa pole lugenud maailma proosa tippteost? See meenutab vana ja küünilist anekdooti tšuktšist, kes vastab sisseastumiseksamitel kirjandusinstituuti küsimusele, kas ta on lugenud Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit: „Tšuktši…
-
Peeter Helme: Kas „Kirjad . . . .” võikski olla uue aja romaan, kus põimitakse erinevaid lähenemisi kirjandusele, segatakse see autobiograafiaga nii et lugeja teadvuses saab sellest tõeline romaan alles pärast kogu raamatu läbilugemist? Või tõlgendan ma üle ja tegu on pigem siiski hädalahenduse, võib-olla isegi eesti kirjaniku appihüüuga, et juhtida tähelepanu sellele, kui raske on siin maal võtta endale aega ning pühenduda romaani kirjutamisele?
Kõik, mis sa küsid, on…
-
Ehk valgustaksite lühidalt ka traditsiooni algust ja ajalugu. Millistele teemadele on keskendutud eelmistel aastatel?
Luulesõidu idee on teha luule tõlkijate töö nähtavaks. Kui luule tõlkimine õnnestub, on tegemist peaaegu nagu maagiaga. Tahaksime, et luulet tõlgitaks ka väiksemate keelte vahel, mitte ainult väikestest keeltest suurtesse või vastupidi. Luulesõidu idee sündis juba aastal 2006 ja suurem luuleturnee korraldati esimest korda 2007. Alguses oli tegemist Eesti-Soome Läti turneega, sel aastal…
-
Nimelt on „Krümitor 0671” luulekogu, kus kindlad tähendused on alles vormumas, kuna Sinijärve keel tõmbab enamiku lugeja tähelepanust iseendale. Sinijärv on oma varasemate luuletustega võrreldes küll keelemänge (murrete, Johannes Aaviku keeleuuenduse ja omaloominguliste uudissõnade osavat põimimist) vähendanud, kuid otsapidi on neistki mitmed võimalused krümitori kaante vahele sulanud: „kui hirlendunu haiun hõõbse huri / ja lõbelusen villerdavi vaiu / su nerinerksein naaren kullenduri / virm hellendaman…
-
*
Et me väärika teadusasutuse sünni akadeemilist konteksti pisut meenutada, viitan me tublide klassikaliste filoloogide Kristi Viidingu, Janika Pälli ja Jana Orioni koostatud suurepärasele koguteosele O Dorpat, urbs adictissima musis. . . .: Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet, mis ilmus neli aastat tagasi. Sinna on koondatud mitmeid vahvaid näiteid teaduse ja poeesia sünteesist. Igaks juhuks mainin, et juhuluule ei tähenda juhuslikku ja suvalist, vaid mingile tähelepanuväärsele (antud olukorras akadeemilisele) sündmusele…
-
„Oleks teretulnud üritus „balti kirjanduse” probleemi lahti rullida kogu selle geograafilise ruumi ulatuses, mis on kandnud Läänemere maade pärisrahvaste ja asundussakslaste saatust. Balti kirjanduslugu selle sõna avaramas mõttes oleks alles siis viimisteldud, kui vaatleja silmaring ümber haaraks siinsete rahvuste kirjanduslikud kokkupuuted ja vastastikmõjud. Balti võrdlev kirjandusajalugu oleks käsilevõetav!” Nii kirjutas Gustav Suits 1929. aastal, retsenseerides äsja ilmunud kirjanduslugu, Arthur Behrsingi jt koostatud „Balti kirjandusloo põhijooni”. Retsenseeritavas…
-
Seda kurvem, kui kätte satub mõne maailmanimega autori teos, kus tõlke tase jääb tõsiselt soovida. Nii juhtus minuga just äsja, kui võtsin kätte Julio Cortázari „Salarelvad” (Koolibri, 2011, tlk Klaarika Kaldjärv). Olen ladina-ameerika kirjanikke alati meelsasti lugenud ja nüüd lootsin paari mõnusat õhtut selle raamatu seltsis. Huvi lisasid mitmed viited Cortázari töödele M. Vargas Llosa toredas raamatukeses „Kirjad noorele romaanikirjanikule”, mida olin samuti hiljaaegu lugenud.
Esimesed…
