-
Iiri kõnekäänus nimetatakse kolme halvimat asja, mis võivad küla tabada: katusemeister tooreste õlgedega, külvaja, kes paneb paksult, ja naine, kes luuletab. Kuidas sina, eesti soost luuletaja ja tõlkija, olles abielus iiri luuletaja Sadie Murphyga, selle peale vaatad?
Luuletamine pakkus naistele vähemalt mõnes kultuuris võimaluse ennast ausalt ja iseseisvalt väljendada. Seda on selgelt näha näiteks iiri rahvaluules. XIX sajandi kodanlikud naisluuletajad olid enamasti tohutult tugevad ja iseseisvad inimesed…
-
Paistab, et sellel Agualusa jutustatud lool ja tema romaanil „Minevike müüja” on selge ühisosa. Seda võib nimetada soojaks hoiakuks üleloomuliku suhtes. Seda tasuks lähemalt kirjeldada, kuna see ei tundu enam nõnda enesestmõistetav, et piisaks selle kui fakti nentimisest. Esiteks tasub kaaluda Agualusa raamatu meelelaadi laiema konteksti, postkolonialistliku Aafrika kirjanduse taustal. Tõsi, seda on mõnevõrra raske teha, sest puudub täielik pilt toimuvast. Kui aga vaadata mõningaid sama piirkonna…
-
Küll on Mattheus väga soojalt kirjutanud vanaemast; need on raamatu parimad leheküljed, mille väärtust ei kahanda tõsiasi, et varem on armastatud vanaema surma harukordse jõuga kirjeldanud Proust („Kaotatud aja otsingud”, III köide, „Guermantes’ide pool”, 2. osa). Mattheuse loomingulised probleemid on mulle samuti tuttavad – mälu ja kui palju seda saab usaldada. Tagantjärele kipub minevik üheks suureks massiks sulama ja seda korrastada pole lihtne. „Lapsena tegi mind…
-
Masing taipas juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, et indogermaanid tekkisid umbes aastal 2000 eKr hobuse taltsutamisega Kaspia mere kohal olevais steppides soomeugrilaste ja kaukaaslaste segunemisest. Sellest on kirjutanud ka lingvist vürst Nikolai Trubetzkoy. Ja ega neid, kes seda „teooriat” usuvad, pole olnud palju siis ega ole ka praegu. Nüüdne populaarne Marija Gimbutase teooria indogermaanide iidsuse ulatumisest kümnete tuhandete aastate taha on muidugi tühimüüt, aga seda usutakse…
-
Otsisin just sobivat jutu jätku, mis meie olukorra kokku võtaks. Ütlesin: „Kõlblik tee ei kõlba.” Samal hetkel sain aru, et see on ju üks võimalus Lao-zi esimese rea sõnastamiseks. Jajah. Rääkisin sellest ka sõbrale, kes polnud selle tekstiga varem kokku puutunud. „Tee” ehk „dao” on hiina keeles ka üldmõiste ja seda kasutatakse väga laias tähenduses, kas või universumi algoleku nimetamiseks, aga et tegelikult:
„Nimi ei tähenda midagi.”
Hm, mõtlesin.…
-
Lisaks nimetatud kolmele on olemas juba 1937. aastal (kordustrükis 1995. a) ilmunud August Wesley kaudtõlge ja ainult Internetis leiduv Alar Voitka tõlge (http://www.hot.ee/ voitka/daodejing/daodejing.html). Nii et kokku vähemalt viis, mis avalikult kättesaadavad. Ühe nii väikese keele kohta mitte sugugi vähe. Kuna Sirp palus mul kirjutada võrdlevalt kolmest tõlkest, Mälli, Kaplinski ja vastilmunud Tõnn Sarve omast, siis Wesley ja Voitka versioonist siinkohal rohkem ei räägi.
Esimese hooga huvi…
-
Kristiina Ehin ei ole aga allaandja tüüp, sihikindlalt ja kas või väevõimuga oma lüürilise mina vabaduseiha alla surudes kujundab ta sellest mina-sina heitlikust suhtest ja sadadest ohtlikest seisunditest välja ühe ilusa Meie, mis luulekogu teises pooles prevaleerib nii (tegelikult üsna ebamäärase) kindla kuju- ja näota isetu Sina kui ka väga iseka ja ise(mitte-?)seisva Mina üle.
Üks Kristiina Ehini luule eripärasusi, mis teda teistest Doris Kareva (juba 30 aastat…
-
Eesti vaimuilma ajaloos on rida isikuid, kes ühtviisi meistrid nii sõna kui ka pildi alal. Levinum versioon on siiski kujutavaid kunste õppinud kirjutaja, Karl August Hindreyst alustades, mitte filoloogiks koolitatud harrastusjoonistaja. Oma tekstikogude ise illustreerimine pole üldse hea idee, ole sa või Hando Runnel. Illustratsioonide, aga ka kogu raamatukujunduse mõte on kõrvalseisvate mõttekaaslaste abiga tekstidele lisaväärtuse tekitamine. Kui luuletaja või prosaist oma tekstidele peab ise pilte juurde…
-
Tänases ühiskonnas tekitab selline paatos küsimusi – nagu Oriana Fallaci fenomen üldse. Kas ajakirjanik võib olla kuulus? Kas korrespondent, reporter ja intervjueerija võib olla isiksus, mitte ainult mõne meediaväljaande esindaja või mis veelgi tavalisem – jõhker ja tüütu paparatso? Oriana Fallaci oli ju kõigest ajakirjanik, aga ennekõike oli ta loovisiksus, kelle tööl oli mastaapi ja rahvusvahelist kaalu – nii nagu meil oli veel hiljaaegu Urmas Ott. Kumbagi…
-
Esimesest lähtuvalt tahetakse naiskirjandust defineerida naise ühiskondliku marginaliseerimise ja sotsiaalse tõrjutuse kaudu. Leitakse, et soolise võrdõiguslikkusega on meil kehvad lood, mida näitab kas või meeste ja naiste palgalõhe ning seegi, et riigikogus on ainult viiendik naisi. Siin tuleks rakendada kvoote.
Heakene küll, aga kas kvoote ei tuleks rakendada siis ühtlaselt igal elualal, näiteks ka ülikooli vastuvõtul? Juba pikka aega on naissoost üliõpilastel kõrgkoolides ilmne ülekaal, nad moodustavad…
