-
Üheks silmapaistvamaks kõiki eespool toodud tingimusi täitvaks teoseks on Jaan Krossi „Wikmani poisid”. Seega on 1930ndate lõpul gümnaasiumis käinutel oma „Kevade” olemas. Kas seesuguste „Kevadetega” võib ühte ritta sättida ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osa, Mauruse kooli romaani, on omaette küsimus, kuivõrd too teos tõuseb olustikukujutusest lähtuvatest noorpõlveromaanidest hoomatavalt kõrgematesse sfääridesse ning selle ideestiku raskuspunkt langeb mujale, pealegi on tegemist ikkagi pikema teose ühe osaga.…
-
Kas tegu on ennekõike individuaalmeetodiga või sobib see ka grupitööks?
Üha enam on mulle jäänud mulje, et grupiõpe on tihti väga ebaefektiivne ja ajakulukas. Eelkõige on see materjal individuaalseks õppimiseks, sest annab kõik võtmed selleks, et individuaalselt ja järjepidevalt õppides keeltega toime tulla. Kuid samuti on keelevihik kasulik neile, kes on õppinud või õpivad kuskil keeltekoolis või koolis mõnda võõrkeelt, kuna see sisaldab väga palju häid nippe…
-
Kuigi Talmari tekstide puhul pole tegemist täiemahuliselt unenäoliste või fantastiliste lugudega, leiduvad nendes siiski tihtipeale mitmesugused kummastavad elemendid, milles paistab kirjutaja huvi maagilise realismi vastu. Üldplaanis on Talmar küllaldaselt pädev novellitreial, ta stiil on ökonoomne ja intensiivistatud, konkreetne ja koherentne; Ojamets on laialivalguvam, kuid sellest hiljem. Tõsi, lühinarratiivid on kaunikesti skemaatilised, kuid tekstis lasuv ootuste ja pingete genereerimine, millele pakutakse lõpuks alternatiivne, eelnevat õõnestav ja ümber…
-
Algupärase ilukirjanduse kategoorias võitis ülikooli kirjandusauhinna Jürgen Rooste luulekogu „Kuidas tappa laulurästikut”.
„Kuidas tappa laulurästikut” on luuletaja üheksas, kõige sisekaemuslikum ja mitmekihilisem luuleteos, millest ei puudu läbinägelik, isegi ülitundlik sotsiaalkriitiline külg. Raamat valiti ka Eesti Kultuurkapitali 2011. aasta luulepreemia nominendiks. Kriitikud on pidanud seda Rooste kõige paremaks seni ilmunud luulekoguks ning oluliseks verstapostiks kriisiaja kirjanduses.
Ilukirjandusliku tõlke kategoorias pälvis žürii tunnustuse Märt Väljataga Vladimir Nabokovi novellide „Õed Vane’id”…
-
Vastakatest tunnetest sündis lähtepunkt: Miguel de Unamuno isiksusest ning üldisist kreatiivseist saavutusist ma täna ei kirjuta (märgin vaid, et tegemist on 1898. aasta põlvkonna keskseima esindajaga, ta oli vormiuuendajaga majuskliga, raamonite/ramoonide looja tavapäraste romaanide asemel). Me ei alusta nullist, kirjanduslemb teab Unamunost juba nii mõndagi ja kursitu saab teha uurimistööd. Nii põrutame kohe logos’esse, jättes epiloogid ja proloogid – nii unamunolikud – sinnapaika.
Asja juurde. Mainitud tundmustele…
-
Muutuv vabaduse mõiste
Olen „Minu . . . .” sarjast pikemalt kirjutanud („Avanevad uksed: eestlasest maailmakodanikuks”, Sirp 20. VIII 2009), aga sestpeale on sari uute tulijatega aina täienenud. Peale samalaadse vormistuse pole neil üksteisega teinekord palju ühist. On vaid üks, mantrana korduv teema, mille kaudu on huvitav jälgida isikuvabaduse mõiste muutumist ajas: peaaegu kõik autorid väljendavad oma nördimust kas karmide viisanõuete pärast mõnda riiki sissesaamisel või siis ahistavate turvareeglite pärast…
-
Võrsed lehtede varjus
Pea kümme aastat tagasi lunis toonane riigikoguja Lauri Vahtre laulujumalalt: „Laena mulle eelnõu, Vanemuine!” („Looming” 2004, nr 1, lk 63). Õnneks on Vanemuine lunija enda luulekandle tema kodupihlaka taastärkavate võrsete vahel tervena tallel hoidnud. Toompea lumist lahinguvälja jääb meenutama nüüd „Akadeemia” (2011, nr 6, lk 1125) veergudelt siia raamatusse (lk 76) ümber kolinud pime erusoldat, kes, kaotanud nii luuletuse pealkirja kui ka oma armee,…
-
Tõtt-öelda jääb see suuresti saladuseks ka veel teises osas. Selle osa võiks alapealkirjastada sõnaga „ootus” ja kõige enam meenutas „Kindel linn” mulle geniaalset ootuseteost „Tatarlaste kõrb”, mida tunnen filmi kaudu. Aleksejev laseb sündmustikul siiski ka veidi mürtsu teha, või rohkemgi kui veidi, sest Kerbogha ei ole mitte luidete taga, vaid täiesti olemas ja ka ründab, kuid ebaõnnestunult. Ning ootus jätkub nagu vibu, mida aegamööda vinna tõmmatakse.…
-
Milline oli su töömeetod – kas mööda nimekirja A-st Ü-ni või alustasid tuttavamatest autoritest ja lõpetasid sulle vähem tuntutega? Kuidas lahendasid olukorra endale päris tundmatute puhul?
Esialgu lugesin nii nende teoseid kui mitmeid leksikone. Kui olin oma tuttavad kõik läbi kamminud ja n-ö läbinud ka need, kellega olin tuttav loomingu kaudu (neid oli umbes 2/3), siis hakkasin otsima andmeid puuduolevate kohta. Läksin mõne kolleegi juurde, kes ühte…
-
2011. aasta tõi lasteluulesse kaks debütanti (Siiri Laidla, Tormi Kevvai), kuid kumbki ei toonud lasteluulesse värskust ja uusi tuuli. Multitalent Tormi Kevvai on neist võimekaim, kuigi tema kogupere-luulekogumiku alapealkirja kandev „Kiikshobu” (Elmatar) on eklektiline. See sisaldab küll mõningaid köitvaid ja rutiinivabu keelemängulisi leide, kuid rohkem on tunda pingutamist ja mõtte luulevormi surumist. Koguga on kaasas lauludega CD.
Pärast pisukest pausi avaldas ka võru keeles kirjutanud Milvi Panga…
