-
Ott Ojamets, Aliine Lotman, „Kuidas tõlkida õigesti? Kaldjärve, Kaintsi ja Cortázari õnnest ja õnnetusest” (Sirp 20. I 2012).
Tore, et Ott Ojamets ja Aliine Lotman oma kirjutises üht-teist ära seletavad. Tuleb välja, et asi ongi nii, nagu ma olin kartnud, aga ei tahtnud uskuda. Samuti sain teada, et mu asjatundmatus tõlketeooria alal on veel sügavam, kui olin ise arvanud: nimelt aktsepteerib tõlketeooria tõesti ka võimalusi, kus tõlke…
-
Tänapäeval on „Kevade” raamat, mida loetakse põhikoolis. Minu arvates on seda õigem lugeda pigem 2. kooliastme lõpus või isegi 3. kooliastme alguses ehk siis 6.-7. klassis, kui õpilased on juba veidi küpsemad igasuguste probleemide üle arutlema. Mulle on alati olnud väga oluline ka see, et „Kevade” lugemisel tajuks õpilane ka ajaloolist tausta ehk siis XIX sajandi realismi probleeme Eestis. Põhikoolis süsteemselt kirjandusvoolusid ei õpita, küll aga…
-
Mismoodi suhestuvad UNESCO raamatupealinnad ja UNESCO kirjanduslinnad? Mille poolest need õieti erinevad ja mida tuleks arvestada kandideerimisel?
Erinevusi on mitmeid. Peamine on vahest staatuse periood: raamatupealinn valitakse üheks aastaks ja kirjanduslinn ilma ajalise piiranguta. Ka kuulub kirjanduslinn loovlinnade võrgustikku, mille üheks oluliseks eesmärgiks on ärgitada koostööd ja kontakte kõigi seitsme loovlinnakategooria vahel. Seega hakkab valitud linn kuuluma rahvusvahelisse koostööraamistikku, kuhu lisaks kirjanduslinnadele kuuluvad disaini-, gastronoomia-, filmi-, meediakunsti-,…
-
Tõlketeaduses arvatakse, et niisugune kuldne kesktee on saavutatav. Selleks peab tõlkija alustuseks originaaltekstis ära tundma sellele iseloomulikud omadused, rütmispetsiifika ja muud aspektid, ning seejärel need tõlkes oma keele vahenditega edasi andma. See tähendab, et originaalteksti rütmistruktuur võib muutuda, sest loomulikult eesti keele ja hispaania keele rütmistruktuur ei ühti. Oluline on, et lugejale jääks tõlget ja originaali lugedes üks ja seesama tunne. Seejuures – ja siin on…
-
Sõber
Sõidad öisel teel rahulikult rattaga. Kui valgustatud majadega tänavanurgalt kõrvale keerad, tuleb järsk nõlvak. Väntad sealt hingeldades üles. Iga pedaalivajutus võtab esilaterna valguse tugevasti värelema ja mahe tuul pühib higilõhna vuhinal minema. Nõlvast üles jõudes keerad raudtee äärde viivale hämarale kõrvalteele. Tee keskele ulatuvad suurte vanade puude varjud ja puude all pimedas laiub jõudsasti umbrohi.
Sa jääd seisma, tõmbad hinge ja kuulatad. Kui su käest küsitaks, mida…
-
Unistuste täitumine või täideviimine teeb haiget ja lõhub piire, muudab inimest, kes oma väiksuses kardab unistuste täideminemist, sest kuhu edasi minna, mida edasi teha, kui korraga ei olegi punast nina või jamsiputru või hoopistükkis paradiisi. Sageli ongi Akutagawa peakangelased nõrgad, lootusetud romantikud, kes loo kestel unistavadki selleks jääda, aga muutus toimub ikkagi. Nagu loos „Mandariinid”, kus minajutustaja taipab korraga, mitte küll oma eksimust, aga mingisugust kummalist…
-
Põhiküsimus kumab taamal, enne aga novellist kui sellisest. Nõnda sähvatuslik on novell kui žanr, see on kiire vilksatus, proovikivi proosakirjanikule, sundus öelda ilmekas idee kähku. Nõtket novelli luua tähendab valada kogu oma hing paarikümne lehekülje peale ning sisse. Romaani ning novelli eristab võimalusterohkuse aste: romaanikirjanik võib arendada süžeeliine ja sügavdama karaktereid nii pikalt, kui kunstiväärtusliku eesmärgi saavutamiseks parajasti vaja on. Vaimuterav novellist aga peab puurima südamikuni…
-
Visak . . . . Kes veel?”
„Visak, siis on Kärd ja siis on Toots.” „
Jaa, jaa, siis olen mina,” lausus Toots köhatades.
Oskar Luts, „Kevade”
Mõnikord akent avades tundis Eero inimese lõhnu. Kui tema all oleva korteri aken oli lahti, tõusis sealt soojust, parfüümi-, supilõhna. Seal elas keegi. Kuid muud polnud tast teada. Ka seina taga elas keegi, ülal samuti.
Mati Unt, „Sügisball”
Nõnda siis, täna kahe nädala eest jõudsime meie Peterburist…
-
„Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” saatis sind vist elus jupp aega, vahepääl mõtlesid selle ümber isegi ühe fiktsiooni punuda. Miks ja kuidas see katki jäi?
Need tekstid kujunesid kuidagi ise, isemoodi, kahe aasta jooksul ümmarguselt. Oli taipamisehetk, et teksti hääl pole minu oma. See oli ühe vana mehe oma ja too mees vahtis aknast välja, vahtis hämardumist, seal olid keskid noored, kes vihma eest varju jooksid.…
-
Oleme kääbused
Suurte südametega
Ükski vaenlane sinna ei mahu
Sõprade jaoks ruumi jätkub
ool kirjutuslaud voodi (Lk 9.)
Algus kordub ka lõpuna. Nimiluuletust „Saada mulle alfabeet” on iseloomustanud Arno Oja Eesti Ekspressis. Mina erinevalt Arno Ojast pealkirjast erilist võtit üles ei leidnud. Pealkiri nagu pealkiri ikka, avalikult petteline: kohe selge, et mingit alfabeeti sa siit kätte ei saa. Luuletuse lõpus saad teada, et hoopis Raudam ootab, et…
