-
+
Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb,
ta tuleb alati,
ta tuleb, kui sa ootad
ja kui sa ei ootagi,
see kevad, ta on juba kohal,
sa ise nüüd hiljaks jääd,
ta tuleb,
ta valgus ei lõpe,
ka siis, kui lõppeb see päev
ja ta tuleb,
ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb alati,
ta tuleb, kui sa ootad
ja kui sa enam ei ootagi.
*
Me leppisime kokku,
et me peame veel kord tõelist pidu.
Et me ei kohtu jälle ainult juhuslikult õhtu…
-
Millised olid kõige värvikamad muljed, mis laadi kõige õpetlikum kogemus?
Kõige õpetlikum kogemus oli see, et ükskõik kui suur või väike on inimene, kirjandusel, luulel, on talle alati midagi öelda, midagi anda. Ja et keel ei loe, arusaamine loeb. Laulsin lastele eesti rahvalaule, et näidata, missugune on meie elu siin olnud. See on kõik ju lauludest kuulda ja mõistmiseks ei pea tingimata sõnadest aru saama. Sama lugu…
-
Keerulised peata kanad
Maitsestamisele lähevad muidugi ilma peata kanad. Kuid kes meist poleks kuulnud väljendeid „oled üks kanapea” või „jookseb ringi nagu peata kana”? Ning kasutatakse neid ikka meie ligimeste, mitte pelgalt kodulindude kohta. Ent inimene on keeruline olevus, nagu kinnitab ka vaadeldava luulekogu avatsükli pealkiri „Nemad on keerulised”.
Seal luulendab autor peata kanana tuiamisi, mis sisendavad ohutunnet. Mees ja naine on kahekesi koos, aga üks läheb hulluks…
-
Samal aastal, kui ilmus Eduard Vilde esimene krimijutt „Musta mantliga mees” (1885), jõudsid lugeja ette „Isand Ilvese kosjakäik” ja „Ärapõlatud peigmehed”. Kaks aastat hiljem ilmus tema naljajuttude kogumik „Tallinna saladused”, millest tehti kahe aasta jooksul kolm trükki ja mida müüdi 7000 eksemplari! Seda ajal, kui raamatute müük edenes visalt ja kiratses. Edasi tulid „Kõtistamise kõrred”, „Naer on terviseks”ja „Kui sandid saia söövad”.
Vilde ja tema lugeja kasvasid…
-
Prooviprojektis osales viis eesti prosaisti ja viis tõlkijat. Kes need olid ja milline oli valiku kriteerium?
Jan Kaus: Krista Kaera valiku aluseks olid otseselt selle aasta festivali „Head read” väliskülalised: David Mitchell, Thomas Glavinic, Rawi Hage, Madeleine Thien ja Jason Goodwin. Kõigil nimetatutel on äsja ilmunud või kohe ilmumas (uus) eestindus. Nii esitavadki tõlkijad oma värskeid töid: Aet Varik loeb katkendi Mitchelli romaanist „Varikirjas”, Terje Loogus katkendi…
-
Nii bibliograafia sissejuhatus kui ka kirjed ise annavad vajaliku mäluvärskendava ülevaate Hellati tegevusest ja rollist eesti kirjanduselus. Kirjetest omakorda pälvib enim tähelepanu see, mis on jäänud raamatuist välja, eriti arvestades Hellati pikaajalist professionaalse kriitikuna tehtud maitsearendustööd, millest paremikku koondab Eve Annuki koostatud „Raamatu sisse minek” (1991). Muuseas, kuigi kriitikakogumikku ja Hellati juhtivat rolli kriitikuna ja ka kriitikute koolitajana on bibliograafias tunnustavalt rõhutatud, ei ole see raamat…
-
Neid raamatuid on kriitikud algusest peale nimetanud müütilisteks. Tõepoolest, ühest küljest kubisevad need tekstid mütoloogilistest motiividest ja süžeelõikudest, teiselt poolt loob Pervik siin ise müüti, teeb peategelastest mütoloogilised kangelased, kelle kohuseks on mäletada asju, mille kõik teised on ammu unustanud. Puhuja: „Me pole mingid alaealised! Me oleme vägagi pikaealised. Meie mälestused ulatuvad muuseas märksa kaugemale kui teil kõigil kokku!” (Pervik 2008, lk 55). Või nagu nendib…
-
Teatavasti iseloomustas Liivi sageli ülipeen iroonia. See tähendab ilmselt, et lugeja peab järelduste tegemisega olema ettevaatlik?
Iroonia tekitamine ja selle tabamine eeldab tõesti arenenumat mõtlemisvõimet ja pakub enamasti ka suuremat naudingut kui loomtõsine tekst. Kõik sõltub lugejast – kui haritud/lugenud ta on, et nalja või kunstilist liialdust ära tunda. Eks alates 1990ndaist harrastas Liiv vahel ka postmodernistlikke mänge, aga ta vist pigem parodeeris Derridad. Mis võib mõnelegi…
-
Vaatan Elo Lindsalu koostatud tekstikogu, selle kuut peatükki ja otsustan lugeda meelevaldselt, osade pealkirjast lähtudes, sigrimigriliselt, mitte lineaarselt. Ilmselgelt valin esimeseks (ja siin käsitletavaks) „Kirjanduse kolikambri”. Seal tundub olevat midagi perifeerset ja äärealadel see kõige põnevam ju toimub. Toomas Liivile meeldis kiigata just „kolikambreisse”, sinna, kuhu on koondunud kõik loojunud, unustatud tekstid, ärapõlatud tükid. Aga kolikodade puhul ei maksa unustada, et vahel saavad seal viibijad uut…
-
Lisaks sellele, et Vindi loodud mehed on üsna üheealised (38st 58ni) ja ühte nägu (enesega suhteliselt hästi toimetulevad äri- jm mehed), on neile kõigile ka tähtis olla tunnustatud ja oluline tegija omas valdkonnas. Ja see üksik äraeksinud naispeategelane jutus „Take this Waltz”, kelle läbielamisi autor oma eripärase sina-vormiga lugejat kaasa elama kehutab – nende eneses-urgitsejate ja ainult-ennast-huvitavate meeste kurb kaaslane ja „produkt” –, see teeb lihtsalt…
