-
Olgu selgituseks öeldud, et Interlitteraria artiklid on valdavalt ingliskeelsed, samuti on võimalik ajakirjale kaastöid esitada saksa, prantsuse või hispaania keeles. Niisiis on lugejaskond kõike muud kui „keeleliselt piiritletud”. Kas aga on Interlitteraria sellisest ilmsest rahvusvahelistest pretensioonist hoolimata peamiselt vaid Eesti kirjandusuurijate huvisfääris? Nii kaugele bibliomeetrilised töövahendid ilmselt arenenud ei ole, et seda täpselt hinnata.
Tõsi, Eesti autorite osakaal on olnud märkimisväärne ja viimastel aastatel kasvanud. Käesolevaski numbris…
-
Mis sai otsustamisel määravaks?
Nii esialgsesse, laiemasse, kui loomulikult ka lõplikku valikusse pääsesid ainult need tööd, mis kõigilt või valdavalt osalt žüriiliikmetest kõrge tunnustuse leidsid. Tihtipeale tõsteti ühe ja sama töö juures esile täiesti erinevaid aspekte, mis samuti peaks väljavalitud tööde taset iseloomustama. Kui hinnatakse kunstiteoseid, ei saa kuidagi vältida hindajate teatavat subjektiivsust. Aga kui subjektiivsed eelistused liita, siis peaks tulemus olema parimal võimalikul moel objektiivne.
…
-
Või vaadatagu viimast episoodi, kus Kersti tahab oma valeliku teo südamelt ära rääkida ja ootab Miina heatahtlikku suhtumist. Dialoog ei koosne ainult sõnadest vaid ka vaikusest nende vahel.
Kes tunneb hästi kogu Aino Perviku rohkem kui poolsajandi kestel kirjutatud raamatuid, võib hõlpsalt paljud tema teoste motiivid leida üles juba esikteoses.
Selles kirjutises keskendun aga ühele tunnusjoonele, mida Aino Perviku loomingus võib märgata algusest peale – vaikus, mõttele jäetud…
-
1. tõestus – luuletused
Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.
Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle…
-
Meie mudilasraamat pole enam homogeenne mass, vaid väga erinevaid teoseid sisaldav kogum. Järjest rohkem annavad tooni pildirikkad, vähese teksti, kuid suure mõttega raamatud. Üha harvem kohtame suhtumist, et titele käib kah. Parimal juhul kannab kirjaniku suurepärast teksti, kunstniku illustratsioone ja kujundaja tööd sünergia, mis haarab kaasa ka täiskasvanu. Aino Perviku „Rändav kassiemme” (Tammerraamat) räägib, mis juhtub rändava kassiemaga, kes saab pojad. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatul” (Päike ja…
-
Uut on arengubürokraatia sõnakunsti osas vähe, ka praegu toetatakse, edendatakse, levitatakse, käiakse messidel ja tehakse e-raamatuid. See kõik on juba olemas, seega võib kõik samas joones edasi minna ja kellelgi pole midagi ütlemist. E-raamatute tasuta levitamine ja autoritele maksmine on aga täiesti uus asi, siiani neid e-asju küll müüakse, aga autoritel pole raha juurde asja, vähemalt neil autoritel, kes pole müügihittidega maha saanud, eelkõige luuletajad, jutukirjanikud,…
-
Üldosas on mõnevõrra toonitatud kultuuri ja hariduse seost: „Nii formaalses kui mitteformaalses hariduses on olulisel kohal loovusõpe. Haridusvaldkonna korraldamisel arvestatakse, et kultuurierialade puhul on järelkasvu tagamiseks väga oluline alustada teadmiste ja oskuste omandamisega juba varajases eas. Kultuuriinstitutsioonide hariduslik tegevus on põimitud haridussüsteemi”. Mida selline esseistlik muljetus peaks kajastama – kas see on koostajate arusaam praegusest olukorrast või unistus 2020. aastaks? Vajame konkreetsemat ettekujutust, kuidas nende kahe…
-
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2012. aasta aastaauhindade nominendid
PROOSA
* Nikolai Baturin, „Lendav hollandlanna”
* Meelis Friedenthal, „Mesilased”
* Jan Kaus, „Koju”
* Mihkel Mutt, „Kooparahvas läheb ajalukku”
* Rein Raud, „Rekonstruktsioon”
* Urmas Vadi, „Tagasi Eestisse”
LUULE
* Kätlin Kaldmaa, „Armastuse tähestik”
* Jaan Kaplinski, „Taivahe heidet tsirk”
* Hasso Krull, „Veel ju vist”
* Jürgen Rooste, „Laul jääkarudest”, „Higgsi boson”
* Peeter Sauter, „Märkmeid vaeste kirjanike majast”
* Karl-Martin Sinijärv, „Sureliku muuga”
ESSEISTIKA
* Mihkel Kunnus, „Minu eugeenika saladus”
* Kalle…
-
Indrek Ibrus arutles, millist kultuurilist ja majanduslikku lisaväärtust võib luua 50 000 Eesti filmi ja telesaate internetis kättesaadavaks tegemine, kuivõrd võimaldaks see suurendada teadlikkuse kasvu Eesti kultuuriloost, kuidas vana uuega segades sidustada tänapäeva ajalooga. Näiteks vana ja uue kasutamine turismisektoris võiks muuta Eesti palju põnevamaks ja atraktiivsemaks sihtkohaks, rääkimata õppeprotsessist ja uute interaktiivsete õppematerjalide loomisest.
Vanade materjalide veebis kättesaadavaks tegemise taga on sageli autoriõigused, kulukas autorite leidmine…
-
Lisaks armusekeldustele vürtsitavad peakangelase käike siin-seal nõia- ja ruunimärgid, igati sümpaatne etnograafiline esoteerika. Kirpudest, täidest ega kõhu-ussidest pole ajalukku õnneks palju teateid jäänud. Seega saame end mõnuga mõtelda neisse aegadesse, mil inimestel ei piisanud ressurssi pideva näivuse loomiseks ega asendustegevusteks. Päriselt oli ka vaja elada. Kas aga meie praegu tollaseid moraali- või eetikanorme jagaksime, see on muidugi iseküsimus.
Usutavasti pole inimese mahalöömine soolakoti pärast kooskõlas ka saaga…
