-
Aastal 1922 vabanes teenistusest Punaarmees Vertovi vennas Mihhail ja otsis endale rakendust. Vertov, kes oli juba kinos tegija, kutsus ta enda juurde. Kaufmanil oli kinoks rohkemgi eeldusi kui Vertovil, sest koolipõlves oli ta kirglikult tegelenud fotograafiaga. Nii kujunes avangardne kamp, millega peale vendade liitus veel Jelizaveta Svilova (kellest sai peagi Vertovi naine), Ivan Beljakov jmt. Avalikkuse ette paisati manifest ?Meie?, eesmärgiks seati dokumentaalne tõde, kus elu…
-
Nilseni prognoos labase stiili valitsema pääsemise kohta täitus täpipealt. Ülimenukaks kujunenud ?Lõbusad semud? käivitas plahvatusliku muusikaliste komöödiate ohtruse, mis laiutas veel aastaid pärast sõda. Eriliselt kuumaks kujunesid konkureerivad nimepaarid Aleksandrov-Orlova ja Põrjev-Ladõnina, kaks abielupaari, kus mees re?issöör ja naine diiva. Minu meelest erinesid kahe paari filmid oluliselt. Esiteks kunstilise kvaliteedi poolest. Aleksandrovi filmid olid valguvad, ilma plastilise konstruktsioonita, banaalsete käikudega, poliitiliselt pugevad. Ka Põrjevi lindid ilustasid…
-
Mehhiko filmikunstiga on viimase kolme aastaga midagi juhtunud. Vaevalt et seda täpselt mõne lausega kokku saab võtta, kuid asjaolu, et Mehhiko filmid kandideerivad filmifestivalidel auhindadele, nende filmiloojad satuvad pahuksisse katoliku kirikuga ning on tekkinud rahvusvaheliselt tuntud näitleja, räägivad enda eest.
Häid Mehhiko filme on näidatud ka Pimedate Ööde filmifestivalidel, viimati sai nende tähtnäitlejat Gael Garcia Bernali näha Mehhiko kirikutegelasi ärritanud filmis ?Isa Amaro kuritöö? ja Inglise-Hispaania…
-
Viimast kümmet aastat võib täiesti õigustatult nimetada muutuste ajaks, sest muutunud on inimesed, infotehnoloogia, hinnad, arusaamad ja harjumused. Pidevate muutuste kiuste on mõned jonnakad ja järjekindlad ettevõtmised püsima jäänud. Ja loomulikult ka ise ajaga kaasa muutunud. Üheks selliseks kangekaelseks sündmuseks on nn. Pärnu fideo- ja vilmifestival, mille traditsioon on just täpselt kümme aastat pikk.
Kuidas siis kõik algas? Mis on muutunud? Milline nägi välja X üritus?…
-
?Samal planeedil? on üks pullimaid nõukaaegseid Lenini-filme ja pole ime, et ofitsiaalne kriitika seda ei tunnustanud, sovetlikes kinoleksikonides Smoktunovski sellest osatäitmisest ei kõnelda. Justkui poleks olnudki! Juba Smoktunovski kehalised parameetrid ei vastanud Lenini omadele, näitleja oli ju pikakasvuline, objekt aga näss. Seepärast pani re?issöör Ilja Ol?vanger Smoktunovski kõrvale olulist osa mängima korvpallikasvu Bruno Oja, kelle foonil Smoktunovski justkui füüsiliselt vähenes. Sageli seisis filmi-Lenin kaaslastest astmekese allpool…
-
Kinoliidu esimehena üldkogu juhatanud Arvo Valton püüdis süstida optimismi ja visata nalja: ?eestlastele ja kinoliidule omane aktiivsus paistab välja?, ?osa ei tõstagi kätt, aga eks see ole raske ka?, ?see, et kinoliit on elus, on omaette saavutus meie tormilisel ajastul?. Oma tegevusaruandes kordas Valton, et aastaid on kinoliitu kägistanud põhivõlg, lisaks intressid. Pole mingi saladus, et 1990ndatel polnudki kinoliidul mitu aastat raamatupidamist, mitmete esimeeste valitsusperioodil tekkis…
-
Kinobussid sõidavad peale Eesti ringi ka Iiri- ja Prantsusmaal ning ka seal on nende missiooniks filmide viimine väikeasulatesse, kus püsikino pidamine pole otstarbekas. Vahe on ainult selles, mida pidada väikeasulateks. Prantslastel ja iirlastel on mõlemal ligikaudu 11 000 elaniku kohta üks kinoekraan. Eestis on hetkel üks kinoekraan 60 000 inimese kohta ja tuleb veel silmas pidada, et pool neist paikneb ühe katuse all Tallinna Peapostkontori kõrval.…
-
Kuue T?et?eenia filmi vaatamise järel, mil me vist kõik olime jõletu vapustuse mõju all, toimus Kinomaja vestibüülis koosolek, mille avasõnad lausus Eesti T?et?eenia liikumise eestvedaja Andres Herkel. Boris Tuch analüüsis nähtud filme, üles astusid meie kodanikuliikumise aktivistid, Jaanus Raidal, Eesti t?et?eenid. Inimesed meenutasid ülekohut, mida oli teinud nõukogude võim meil ja Kaukaasias. Sügava vaikuse ajal esinemiste vahel rippus õhus täiesti tajutav õudus ja osadustunne. Mõnikümmend ringi…
-
Niisiis, täiesti ootamatult kerkisid ühe filmi kaks laulu teineteisele ideeliseks konkurendiks. ?Pimedal ööl? kujunes ofitsiaalselt soosituks, riigiraadiost lõppematult kostvaks nostalgiliseks sõjalauluks, mida veteranid kähistavad liigutatult siiani. ??alandad? kajasid aga vangilaagreis tsifiiriklaasi taga, seda laulsid vintis näitlejad ja muud intellektuaalid oma olengutel, tudengid ebamugavais ühikais.
Mõlemad laulud on omas laadis kunstiliselt suurepärased, ehkki mina huligaanina eelistan teadagi ??alandasid?. Olen mõtisklenud, et miks lasti patriootilisse sõjafilmi seesugune…
-
Iirimaa riiklik filmitoodang pole palju suurem ega uhkem kui Eesti oma. Kummalgi on omad ässad, keda kõikjal eksponeeritakse; kui meie meisteranimaator Priit Pärn annab oma oskusi edasi Soome filmikoolis, siis iirlane Jim Sheridan on oma rahvusaadetele truuks jäädes suutnud lüüa läbi Ameerikas. Kui rahvusvaheliselt tuntud tipptegijad kõrvale jätta, leiab eest kirju ja põneva pildi, mis kedagi naljalt ükskõikseks ei jäta. Iirlaste tänavust programmi vaadeldes tundub, et…
