-
On keegi kunagi pärinud, mis vilja kannab hää dokumentaalfilm? Et võtaks ja vaataks – see on ju mõnusalt lihtsam kui mõni muu loovpakatav tegevus. Kõikvõimalikud filmimehed- ja naised on võtnud sõna filmiesteetika asjus. Või siis sõnumi või siis tehnika kirjeldamisel, öeldes, et see-ja-see on ainult siis hea kui see on nii-ja-nii tehtud. Kõike seda ka rohkelt õppinud. Kui palju kulub aga aega, taipamaks filmi toodetud tulemust…
-
Sulev Keeduse tunnipikkune dokumentaalfilm “Tormise regi” on pisut fragmentaarse, kuid huvitava ülesehitusega: see pole mitte niivõrd portreefilm Veljo Tormisest, kuivõrd sissevaade heliloojat ümbritsevasse (heli)maailma, inimestesse ja õhustikku. Pole juhus, et filmis näeme Tormist kevadtalvel tema maakodus, kesk loodust ja kohalikke inimesi, ja mitte tema linnakorteris. Kuulus ju eesti vana regilaul ikka maainimeste lauluvaramusse, linnasaksad ei tundnud noid pärimusviise tõenäoliselt ka hallil ajal. Ja nii on ka…
-
Jean-Pierre Jeunet’ filmi “Väga pikk kihlus” suhtusin enne selle nägemist teatava kahtlusega. Miks mulle Jeunet’ “Delikatessid”, “Kadunud laste linn”, “Amélie” ja vist tõesti ka “Tulnuka taassünd” (“Alien: Resurrection”) nii väga meeldisid? Väga lihtsalt ja lühidalt kokku võtta püüdes tahaks öelda: fantaasia pärast. “Delikatesside” kummalised majaelanikud ja nende hämarad harrastused, “Amélie” mitte vähem kentsakad Kahe Tuuleveski kohviku püsikunded; rääkimata madémoiselle Amélie enese võtetest, kuidas rõõmustada inimesi ning…
-
Hiljem on Ljubšin loonud mitmeid filmirolle, millega pannud vaataja samuti emotsionaalselt kimbatusse: tahaks lustida, iroonitseda, aga ei saa, sest osatäitmise värvikalt humoorika koore all pulbitseb seesmine valus dramatism. Enamikku Ljubšini rollidesse on peidetud kurb paradoks.
Ehkki kinolinal tõi talle esmakuulsuse ühemõtteliselt sangarlik spiooni osatäitmine laineid löönud hitis “Kilp ja mõõk” (1968), kus ta etendas Johan Weissi nime taha peitunud vene luurajat Aleksandr Belovi. Äkki ilmnes, et…
-
Iga konverentsi esinejate seast võime leida vähemalt ühe feministi. Isegi kui tema ettekande asjakohasus on kaheldav, võib ta ennast kindlalt tunda, kuna pole poliitiliselt korrektne feministi kritiseerida. Säärased juhuslikud piinlikud kokkupuuted soouuringutega jõudsid minus tekitada antud diskursuse suhtes negatiivse eelarvamuse. Ka soouurimusliku ajakirja Ariadne Lõng viie aastakäigu seast leiab piinlikult pealiskaudseid artikleid, ometi on antud väljaanne niivõrd mitmetahuline, et mingit lühikest üldiseloomustust sellele anda ei saa.…
-
Branagh ekraniseerib Mozartit
Veel kümmekond aastat tagasi oli iirlasest näitleja ja lavastaja Kenneth Branagh spetsialiseerunud esmajoones William Shakespeare’i loomingu uuslavastustele. Kunagi suure Laurence Olivier’ mantlipärijaks tituleeritud “imelapse” esimeseks režissööritööks oli ajaloodraama “Henry V” (1989), mis tegi ta kohe tuntuks ka väljaspool kodumaad. Mitte vähem edukad pole olnud ka Branaghi lavastatud komöödia “Palju kära eimillestki” (1993), “Asjatu armuvaev” (2000) ning “Hamlet” (1996). Ka teravmeelses minimalistlikus komöödias ”Kõledal südatalvel”…
-
Reklaamfoto
Kui sõitsime Tallinnast Jõhvi kino avamisele, siis oli esimest korda lumi maha tulnud. 26. oktoobri ja seni imeilusa sügise kohta oli see ootamatu. Vahtisime bussi aknast mööda libisevaid valgetesse lumekasukatesse keerdunud kuuski vaheldumisi kollaseleheliste vahtratega ja imestasime – imetlesime. Justkui jõulud!
Jõhvi kontserdimaja toredusest olime avamise teleülekande vahendusel juba varem aimu saanud, aga oma silm on muidugi kuningas. Bussijuht küsib, kuhu Jõhvis sõita, ja teadjad juhatavad:…
-
Dokumentaalfilm “ÜLISUUR MINA” (“Supersize Me”). Režissöör Morgan Spurlock. Linastub kinos Sõprus.
Eestlasel on toiduga alati eriline suhe olnud. Kui leib pudenes põrandale, anti sellele suud. Jõukas peremees pidi ennast kaalukaks sööma, et rõhutada oma lugupeetavust. Ikka puhtast pekist ja nii. Ega keegi soovind kosida modellipihaga luidraid tütrikuid, vaid ikka maapiima peal kasvand punapõskseid piigasid, kel käed nagu jalad ja reied nagu sillatalad. Õige naise pidi ikka…
-
Me kõik oleme kuulnud, et USAs elab ülekaalulisi inimesi kõige rohkem, kuid kõnesolev film kinnitas oma silmaga kogetud muljet: inimesed on põhiolemuselt samasugused, lihtsalt sealne rafineeritud tarbimiskeskkond on õõvastavalt edukas tänu pikaajalisele madalaimatele ja seetõttu suurima levikuga inimloomuse instinktidele orienteerumisele. Ülisuur mina on olemas meis kõigis, võitlus tema kontrollimiseks käib meie tahtejõu ja kavalate müügi-inimeste vahel.
“Kiiremini ja odavamalt” on turumajanduse peamine arengumootor. Miks siis peaks inimesi,…
-
Dokumentaalportretisti tähtsaim otsus on portreteeritava valik. Tuimast ja igavast inimesest on haaravat portreed luua kole keeruline ning selles mõttes on Ester oma bakalaureusetöös küll kümnesse lasknud. Päris ime, et meie filmitegijad pole Lundveri varem avastanud, olgugi et ta vaatab kaanetüdrukuna tihti vastu ajalehekioskite vitriinidest. Kõige nähtamatum seisab alati nina all.
Autori järgmiseks ülesandeks on portreteeritava teisaldamine elust ekraanile, nõnda et tegelikkuse jäljendus oleks igati tõetruu ja usutav.…
