-
Kui tuleb jutuks Euroopa film, siis mõeldakse selle all enamasti vanade ja suurte filmimaade toodangut. Isegi kõige paadunum Hollywoodi fänn kujutab ette, mis asi on prantsuse esprii, on näinud mõnda inglise komöödiat, võib-olla peab lugu ka saksa eepikast või Fellini filmide karnevalimaailmast. Veidi rafineeritum filmisõber oskab hinnata tšehhi külarealismi ja poola sotsiaalkriitikat, vene religioosseid seisundifilme või hoopis Almodóvari lärmakat sentimentaalsust.
Viimased aastakümned on aga tugevasti kõigutanud suurriikide…
-
29. I “Andy Warhol’s Flesh” (1968), Paul Morrissey.
31. I “Andy Warhol’s Trash” (1970), Paul Morrissey.
2. II “Andy Warhol’s Heat” (1972), Paul Morrissey.
Jagades aastaid tagasi kogetud ja ikka veel kestvat vaimustuspuhangut seoses filmiga “Andy Warhol’s Flesh”, mis koos selle järgede “Andy Warhol’s Trash’i” ja “Andy Warhol’s Heat’iga” USA kultusfilmide festivali raames nüüd Sõpruse kinosaali jõuab, pean kohe ütlema, et ma pole kohe kaugeltki mitte Warholi-fänn.
Mage…
-
Praegu kraadiklaasi vaadates on paslik aeg muretsemiseks. Väidetavalt on juba tänavune pakane viinud Eesti Energia tootmisvõimsuse viimase piirini. Võib aimata, mis juhtub, kui mõne aasta pärast hakatakse lisaks oma rahvale läbi lennujaama terminali suuruse Raadi muuseumkasvuhoone ka kosmost kütma. Siis käib põmm ja elektrit pole. Millega kaasneb see, et paljud head asjad jäävad tegemata. Näiteks selline film nagu Rainer Sarneti “Libahundi needus”.
“Libahundi needus” on elegantne film.…
-
1. jaanuaril lõpetas naaberriigi pealinnas oma tegevuse ülemaailmselt tuntud kinomuuseum, mis veel hiljaaegu oli paljude filmihuviliste lemmikkoht. Kuuldavasti rändavad kolikambrisse (vähemalt määramata ajaks) sajad ja sajad filmilindid, hinnaline arhiivimaterjal ning Dolby helisüsteem, mille 1992. aastal kinkis muuseumile Jean-Luc Godard. Inimtühjaks on jäänud ka muuseumi neli suurt vaatesaali, mis kannavad Charlie Chaplini, Sergei Eisensteini, Marlene Dietrichi ja Satyajit Ray nime. Filmisõprade protestidemonstratsioonid Vene Filmitegijate Liidu peahoone juures…
-
Me elame haletsusväärselt ebamehelikul ajal. Feministlik ekspansioon ei triumfeeri üksnes seepärast, et naised ihkavad võrdõigust, vaid et meestest on saanud lõdvad nokud. Ehkki televisioonis möllavad maskuliinsed musklid ja kestab katkematu kätš, on see vaid imiteeriv gümnastika ja ohutu virtuaalsus. Kino toitub dekoratiivsetest kangelasmüütidest, muinasjuttudest ja ulmadest.
Viimane rahuaja tõeline meesollus jäi Nanseni-Amundseni aegadesse, mil maailm andus Arktikale-Antarktikale. Siis tõusid huvipunkti ühtaegu nii tehnikaimed kui Põhja primitiivrahvaste…
-
Eile esilinastus kinos Sõprus uus Eesti mängufilm “Tühirand”, mis põhineb Mati Undi samanimelisel jutul. Jälle leidis kinnitust tõik, et eelkõige kirjaniku ja teatrilavastajana loorbereid lõiganud Unt oli oma väikeses rahvusriigis universaalne looja, kes jätnud jälgi Eesti filmikunsti pea 40 aastat. Meenutame, et tema ühe varasema ja samas skandaalsema novelli “Võlg” järgi väntas režissöör Valdur Himbek Eesti Telefilmis juba 1966. aastal samanimelise väikekodanlikku kultuuriruumi ärritanud ekraaniloo. 1977.…
-
Jim Jarmuschi “Murtud lillede” peategelane Don Johnston (Bill Murray kehastuses) kohtub nelja elava ja ühe surnud naisega ega unusta neile lilli osta. kaader filmist
Mängufilm “MURTUD LILLED” (“Broken Flowers”, USA 2005). Režissöör Jim Jarmusch. Osades Bill Murray, Jeffrey Wright, Sharon Stone jt.
Esilinastus 6. I kinos Sõprus.
On tore tõdeda, et aeg-ajalt tehakse Ameerikas ikka filme, mida ei täida värvika vägivallaga garneeritud ülepaisutatud tunded. Lugu saab jutustada ka…
-
Lõppenud aasta numbreid kokku lüües tabas mind hetkeks üllatus: 2005. aasta jooksul linastus kaheksa täispikka Eesti filmi, tõsi, üks neist oli animatsioon ja neli väikese eelarvega videofilmi (meenutuseks: veel aastal 2000 ei linastunud ühtki). Samas ei järginud kunstiline tulemus sugugi filmide eelarvet, nii et igaviku palge ees on kõik võrdsed. Pole kahtlust, et see sai võimalikuks ainult odava video- ja digiformaadi tõttu ja annab märku uue…
-
“Take it all in all, I do not believe anybody on Earth has a worse time than an Emperor penguin.”
Apsley Cherry-Garrard,
“The Worst Journey in the World”
Mullune suvi Ameerika kinodes kujunes kavandatud Hollywoodi kassahittide osas taas kord pettumuseks. Ent kus kaotajaid, seal võitjaid – suurte läbikukkumiste varjust ujus seekord sensatsioonina pinnale pretensioonitu ilupildiline loodusdokumentaal, prantslase Luc Jacquet’ “Pingviinide marss”. Tõsi, USA kinoversioonis on algse heliriba…
-
Pärna-teema puhul mul seda küsimust ei tekkinud. Vastupidi, ma peaaegu küsisin endalt, et kes siis veel, kui mitte mina? Nii et ambitsioonikas ja süüdimatu enesekindlus ühelt poolt, sügav lugupidamine filmi objekti kui looja suhtes teiselt poolt – nii sünnivadki minu dokumentaalportreede tööjoonised (“Mees animatsoonist” oli mul selles žanris küll esimene).
