-
Vanad tuttavad
„Harry Potter ja segavereline prints” on saaga kuues ja eelviimane ega erine teistest, varasematest osadest. Nagu alati võib ahnelt endasse imeda filmiefektide abil tõeluseks saanud võlukunsti, võib kaasa elada tublile näitlejatööle ning noorte teismeliseea katsumustele ja intriigidele, võib nuputada taas Potteri ja Voldemorti salapäraste seoste üle. Professor Dumbledore (Michael Gambone) on nagu ikka vana, otsustav ja tark, professor Snape (Alan Rickman) aga tige, salapärane ja…
-
Liinitöö, elu mõttetus, seks peldikus
Võib tõdeda, et Ozoni seekordne, Rose Tremaini novelli järgi filmiks kirjutatud linateos algab vähetõotavalt: näeme üksikema Katie’t (mängib Alexandra Lamy) ja tema hoole all kooliikka jõudnud tüdrukut Lisat (Mélusine Mayance) heitlemas halli argipäevaga. Ema ei paista silma erilise intellekti ega voorusliku eluviisiga (sigaretisuits on lapsele söögilauas igahommikuseks kaaslaseks) ning tema tujutu elu on jõudnud selleni, et majapidamist kamandab hoopiski väike tütar. Katie…
-
Aja jooksul on nähtud igasugust kraami, alates animajuppidest kuni pikkade, põlve otsas kokku miksitud mängufilmideni välja. Meenub, et 1998. aastal tõi Tartu noorte sõltumatu filmigrupi esineja sõna otseses mõttes viimasel minutil Palamuse rahvamajja pooletunnise filmi „Võimlev Jänes ja teised asjad”, mille žürii hiljem kõige paremaks tunnistas. Kümme aastat tagasi mõjusid üllatusena ka mõne arvutifriigi kompuutris kaader kaadri haaval kuude kaupa kokku lükitud mõneminutised eksperimenteerimised, aga tänaseks…
-
Aga aastad läksid liiga kiiresti, nõnda et koos diktofoniga tagasi Pärnusse, Aksella Lutsu tagasihoidlikku ja hubasesse kodusse enam ei jõudnudki, ehkki kohtusime veel mitmel filmiüritusel Pärnus, Tallinnas ja Palamusel. Tuli 2005. aasta jaanuaritorm ja veeuputus. Siis juba ilmusid järelehüüded väärikale daamile, keda ajalehed tihti nimetasid „Eesti esimeseks filmidiivaks”. 10. oktoober 1905 ja 8. jaanuar 2005 jäävad piirdaatumiteks. Enne oma sajandat sünnipäeva kavandas Aksella Luts veel „hüpet”…
-
Õieti on isegi kahju, et film, mille keskkonnaks on tänav, ei pööra eriti tähelepanu kohaliku koloriidi edasiandmisele. Hoogsas tänavaelus on ju iseenesest poolused pidevalt kõrvuti. Võrreldes tavakodanike elulaadiga, mida polsterdavad sotsiaalsed garantiid, kujunevad tänavaelu suhted selgemalt ja ühemõttelisemalt, jämedalt joonistuvad välja heidiklikkuse (mida võiks vaadata ka protsessina), kriminaalsuse ja romantilises plaanis ka sügavuti tunnetatud isikliku vabaduse ristpisted. (Ühe õnnestunud näitena võib siinkohal tuua filmi „Rohelise tänava…
-
Õudusfilme vaatan tihti, silmad kinni, või kui võimalik, siis keeran heli maha. Tegelikult tahaksin vaadata selliseid õudukaid, kus mul ei teki vastupandamatut soovi silmi kinni pigistada. „Dorothy Mills” mulle selle elamuse pakkus. Ilmselt ei ole jutustatud lugu just kõige originaalsem, sest isiksuse lõhestumisest on ju ka varem filme vändatud, vaime ennegi välja kutsutud ja välja aetud, kuid mulle meeldis selle filmi serveering.
Iiri niiskus, hämarus ja vaimupaine…
-
Rahategemine
Ent mis tegelikult kasvab, kui majandus kasvab? Sellel teemal muide arutatakse kolmapäeval 12. augustil ümarlauas „Majandus ja demagoogia”, mida toetab samal õhtul ilmekalt Austria dokumentaalfilm „Rahategemine” maailmamajanduse praegusest olukorrast. Majanduskasvu ja meie festivali seos on kurb tõsiasi: riigile on kõige kasulikum inimene, kes läheb pärast tööd kas kasiinosse mängima või siis kõrtsi raske raha eest kangemat kärakakraami kaanima. Äärmiselt kasutu on riigile inimene, kes tuleb õhtul…
-
Aga selle raamatu olemasolu ja poole sajandi eest kodumaast kaugemal ilmunud väljaandeid meenutame siinkohal võib-olla mõnevõrra ootamatust aspektist. Nimelt eestikeelse filmipublitsistika ja -kriitika arenguloo seisukohalt. Eestlastest filmitegijatest, kes tegutsevad või tegutsenud väljaspool Eestit, on praegu küllap kõige laialdasemalt teada Hollywoodi operaator Alar Kivilo (nimetamata mõnd hilisrändurist iseõppinud B-madina tegijat, kelle PR-tegevus juhtivas päevalehes ületab viisakuse piirid). Eestlastest filmiprofessionaale on läbi aastakümnete tegutsenud mitmel maal, ka kunagises…
-
Kerge helge pehme mugavus
Mugavus ei seisne siin sugugi selles, et igasugune retrohõng mõjub ikka kuidagi nostalgiliseltturvaliselt. Gus van Sant põimib sujuvalt ja õnnestunult oma lavastusse dokumentaalkaadreid, kui vaadata filmi üldist värvilahendust, siis on ülekaalus heledad, pehmed toonid (ei midagi eriti sünget), muusikaline kujundus rõhutab üsna selgelt tegevusliku arengu emotsionaalset plaani (lisamata samas midagi uut). Ülaltoodu aitab rohkem või vähem kaasa teatavale kergusele, see film ongi omamoodi helgetes…
-
Üks neist, kes selle usulahu poolt juba eluajal pühakuks tunnistatud, on argentiinlane Diego Armando Maradona. Tunnustatud Serbia režissöör Emir Kusturica, ise suur jalgpallisõber, võttis kätte ja tegi Maradonast dokumentaalfilmi. Filmi vaatama hakates tasub meenutada, et Argentina hunta lootis oma kehva mainet ja riigi viletsat majanduslikku olukorda parandada sõjalise avantüüriga ning maandas Suurbritannia valduses olevale ja Argentina arvates tegelikult neile kuuluvatele Falklandi saartele (argentiinlastele Malviinid) 1982. aastal…
