-
Tühjuse motiiv ja äraarvamismäng
Brittide film „Telgitagused” tuletabki osalt meelde Gogoli „Revidenti”. Ka brittide film on satiir, kus tegelaskujud võimendatud groteskini, kuid olulisem on just seesama „tühjusesse sisse loetud” motiiv. Muidugi on „Telgitagused” interpreteeritav ka teisiti. Filmi tegelasteks on Briti ja Ameerika poliitikud, kes tegelevad võimaliku sõjaohuga kusagil Lähis-Idas, ning filmi lõpus jõutakse absurdsete pöörete kaudu sinnamaale, et sõda on ilmselt vältimatu. Filmis ei näe me…
-
Kes mäletab, kuidas algas Agnes von Mönnikhuseni ja Hans von Risbieteri pulmadeks ettevalmistamise stseen? Operaator filmis värava otsast suure toiduliua kandmist piduliste aeda. See on minu nõukogudeaegne suurim gurmaanne elamus. Rein Raamat neid roogasid ei kokanud, filmitegemine on meeskonnatöö. Nagu seekord sattus filmi kõige maalilisema episoodi algusesse tõelise küpsetusmeistri töö, nii on Rein Raamatul alati olnud õnnelik käsi andekate inimeste rakendamisel oma filmides.
Eesti joonisfilmi rajaja
1971.…
-
Napid olendid suures tühjas ilmas
Filmi autoritel, kelle hulka kuuluvad ka sellised vägevad nimed nagu Tim Burton („Edward Skissorhand”, „Sleepy hollow”, „Nightmare before Christmas”) ja Timur Bekmambetov („Öine vahtkond”), õnnestub kohe filmi alguses tekitada müsteerium, mille järkjärguline lahtihargnemine naelutab kinokülastaja rohkem kui tunniks ajaks toolile. Kes on need olendid, miks on neil selja peal number, kuhu kadusid inimesed, kust sai alguse masinate mäss jne? Kõik need küsimused…
-
Osa suuremast tervikust
Žürii liige Peeter Simm võrdles Lihula festivali raudteega, mis kunagi Rapla ja Virtsu vahel kulgedes ka Lihulat läbis ning siia rahvast tõi. Julgeksin öelda, et Lihula filmifestival on enamatki kui raudtee. Ta mitte ainult ei too hulka loodushuvilisi inimesi viieks päevaks Lihulasse, vaid võimaldab neil osa saada ka sellisest maailmast, mis me argiümbrusest väga kaugel eemal, sageli aga lihtinimesele sootuks ligipääsmatu. Võib taas kord…
-
Anna Ahmatova
Anna Ahmatova on vene XX sajandi luule üks tugiposte, ka mujal maailmas hinnatud naisgeenius. Teda on korduvalt pärjatud auhindadega, palju ei puudunud ka Nobeli preemiast. Elades vene kultuuri jaoks erakordselt raskel ajal (1889–1966), vahepeal peaaegu täielikus isolatsioonis ja vaesuses, oli ta kõigest hoolimata arvamusliider kultuuris (kui seda moodsat sõna tema puhul tohib tarvitada), vene luule „vürstitar”. Irina Kvirikadze lüüriline mängufilm „Tatari vürstitar” on film Anna…
-
Põhjanaabrite produktiivseima filmiloolase Peter von Baghi krestomaatilises suurteoses „Sajandi lugu: dokumentaalfilmi ajalugu” (2007) need nimed paraku puuduvad, küll aga esinevad von Baghi „Filmiajaloos” (2004). 4. septembril 90aastaseks saanud Jacopetti oli soliidse ajakirja peatoimetaja kuni 1950. aastate lõpuni, kui hakkas koos Prosperiga (s 1926) oma skandaalseid dokke tegema. Esimeste kõmuprojektide juures toimetas kolmanda režissöörina ka Paolo Cavara (1926–1982), kes keskendus hiljem makaronivesternite, seksikomöödiate ja krimidraamade lavastamisele. Filmimas…
-
Miks voodi all peidus? – Eks Jeltsov oli ju omal ajal putkanud läände ja mine tea, kuidas suhtutakse tema filmi täna ja muud taolised järelnõukogulikud väga vana mehe uitmõtted. Paar päeva tagasi sain paraku filmiarhiivis külma duši osaliseks – mingitel metafüüsilistel põhjustel oli Jeltsovi diplomifilm ikkagi jäänud vastu võtmata. Pikk telefonivestlus tehnikamuuseumi projektijuhi René Levolliga lahendab olukorra: nad ise on koopia ära ostnud ning on nõus…
-
Või siis liigitada nähtu hoopis portreekometiks? Enne vaatamist oli mul Grossmanni nimi kaunis passiivselt kuskil kukla taga peidus, ma ühendasin selle šarlataansusega, mida meie liberaalne ja demokraatlik ühiskond ju igatpidi soosib. Laiapea ei kummutanud mu ettesuhtumist, kuid ei pakkunud sellele ka tuge. Filmi autor on vältinud hinnanguid, on jätnud selle vaatajale – eks otsustage ise, mina ei hakka teile näpuga näitama! Ühelt poolt tundub see oma…
-
Kaamerat pole küll kaadris näha (nagu mängufilmiski!), ent selle eest vilksatab kaadriku ülanurgas kord filmimeeste slängis päevakoeraks kutsutud mikrofon. Teatavasti peab radikaalne suhtumine dokumentaalfilmiks ainult seda, mis on võetud varjatud kaameraga, kuna kaamera ees hakkab inimene nii või teisiti mängima ja teesklema. Nii et „Hing. . . .” on hoopiski mängufilm, ah?
Püüame läheneda teise nurga alt ning küsime: mis on dokument? Mis on tõsielu? Dokument on jäädvustatud teave, tõsielu…
-
Mis on orbteos ja mis sellega seondub?
Orbteose mõiste on tuletatud ingliskeelsest väljendist „orphan works”, millega tähistatakse Euroopa Liidu õiguses teoseid, mille autor ei ole teada. Euroopa arhiivides on miljoneid ühikuid selliseid teoseid ning otsitakse võimalust, kuidas selline olukord paigutada autoriõiguse süsteemi. Kultuuriministeeriumis ette valmistatud eelnõus on pakutud lahendus, et mäluasutus, kelle kogus on selline teos, saaks õiguse seda kasutada, ilma et see tooks kaasa autoriõiguse…
