-
Kõlab kuidagi kuivalt? Aga fakt see on. Fakt, mida ei maksa rahva mälust maha tõmmata. Meie ei kaeva küll kuigi palju ajaloos, suurem tähelepanu on EÜSi Tartus taastärkamisel 1980. aastate lõpus, ja küsime pigem, mis ülesannet lahendab seesugune ajalooline elukas tänases Eesti ühiskonnas, ja ülikoolis. Jumala tõsisena ja kipras laubaga ei ole siiski tahetud asja vaadata, filmi teksti on kirjutanud tubli värvikandja, EÜSi vilistlane Andrus Kivirähk.…
-
Dokumentaalfilmi avastamine
Seejuures peab ütlema, et igal suvel, kui toimuvad sisseastumiskatsed meediaõppesse ja õppejõud kohtuvad tudengikandidaatidega, olen märganud, et paljud noored tegelikult ei teagi eriti, mis on dokumentaalfilm. Üldiselt on nad neid filme oma elu jooksul vähe näinud. See ei puuduta sugugi ainult Eestist pärit noori, sama tendents ilmneb ka lätlaste, leedulaste ja soomlaste puhul. Küll peetakse dokumentaalfilmideks telesaateid ja -reportaaže, reality show’sid, selles nähakse ka mingit…
-
Tegelikkusse tungimine
Kui Andres Sööt alustas 1954. aastal operaatori assistendina, valitses tõsimeelne kroonukroonika. Kõik teadsid, mida teha, kuidas teha, mida tohib, mida mitte, mida näidata, mida mitte. Stambid olid sisse töötatud. Elukaugus polnud taunitav, otse kohustuslik, aga oma aja märkidena leiame tollaseidki kaadreid praegustest filmidest. Tänaste tegijate põlvkond astus oma kohale vabade käte ja kõike purustava pauguga ning sellest tõusis tulu. Minule oli kõige mõjusam Kullar Viimse…
-
Mälu
Eesti dokfilm liigub edasi, aga ettevaatlikult – selg ees. Pool (!) kõigist filmidest ei saa üle ega ümber mäletamise teemast. Olgu siis tegu otseselt ajalooga („Sinimäed”, „Vabatahtlikud”, „Laulev revolutsioon”, „Disko ja tuumasõda”, „Õed Soome lahe kaldalt”, õige pea linastuv „Palusalu”), vana väärika inimese portreega („Debora Vaarandi aeg”, „Ants Eskola – olla või mitte olla”, „Ajameistrid”, „Lotmani maailm”, „Laulutaadi hümnid”) või mõne meie kaasaja nähtusega, mida…
-
Ka täna veel leidub liik vapraid idealiste, kes animafilmi südameasjaks võtnud. Nukufilmi esileedide Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja (koondnimega GirlinBassovskaja ehk eesti oma õed Quayd) kolmas ühine autorifilm „Oranus” on põhiliselt inspireeritud vene kaasaegse kirjaniku Viktor Pelevini postmodernistlikest tänapäeva- ja tulevikuvisioonidest, mis ei jäta oma julge kultuurikriitikaga sugugi ükskõikseks. „Oranus” on autoritele kaua oodatud kaunikene, sest stsenaarium oli valmis juba 2004. aastal. Varieeruvas visuaalses ruumis teostatud…
-
Propagandafilmid ei olnud mõeldud ekspordiks, vaid nende eesmärk oli võita just nõukogude inimeste meel ja süda. Ikka ja jälle peab mainima tänaseks palju kuulsust kogunud ja rohkelt tsiteeritud Lenini ütlust: „Kuni rahvas on kirjaoskamatu, on kõikidest kunstidest kõige olulisemad filmikunst ja tsirkus”. Julged ja väljakutsuvalt salvavad filmid kirjeldavad hästi sotsialistlikke visioone ja nõukogude juhtide meelsust XX sajandil. Need filmid on toonilt kas Ameerika-vastased, antifašistlikud või antikapitalistlikud.…
-
Tõeliselt objektiivne ongi vastuolu. Kimbatus, kus inimene püüab ületada subjektiivse ja objektiivse vastandust, mis aga iseenesest on võimatu. Alleni filmides vaagitakse toodud küsimusi, tihti korratakse mõnd tõdemust (tihti näiteks seda, et küsimus on olulisem kui vastus), lõpuks on aga tema filmides ikka olemas mingi kokkuvõte. Alleni filmides ei tähenda kokkuvõte enamjaolt sisulist lahendust, mingi järelduseni aga jõutakse ikka. Tihti on tegu lihtsalt asjade seisu konstateeringuga.
Oma viimases filmis…
-
Kuidas intervjueerida valetajat?
Kaitseministeeriumi Sakala tänava hoone seda tiiba, kus Simm üle kümne aasta saladokumentidega toimetas, nimetati ametnike seas naljatamisi Fort Simm’iks. Seda seetõttu, et vastavalt ministeeriumi julgeolekuosakonna volituste laienemisele pelgalt ministeeriumi saladuste hoidjast riigi julgeoleku volitatud esindajaks, kelle meelevalda langes suur osa Eesti ja välismaailma salastatud infovahetusest, laienesid ka osakonna ruumid, lisandusid uued ja tõhusamad turvasüsteemid ning karmistusid turvaprotseduurid. Simm rajab isiklikku julgeolekuasutust – tavatseti…
-
Mäletame hästi „Viimset reliikviat“, mis eesti filmi levirekordina on publikut toonud juba 50 (!) riigis: romantiline seiklusfilm, vaatemõnu lisavad tänapäevased vihjed. Aegajalt saadavad tegevust laulud, mis nagu vaatlevad toimuvat eemalt, kommenteerivad ja lisavad sügavust. Saame filmi, milles tõsimeelne ja lapselik vaataja näeb ürgromantilist muinasjuttu, haritud vaatajale pakutakse tõsimeelsusest eemaldumiseks irooniaprismat. G. Kromanov leidis võimaluse teha vaatemäng mitmekihiliseks, ja kui soovite, pöörata žanr pahupidi. Võib arvata, et…
-
Onunaine toob ajalehe, et näe – teatriinstituut teeb järeleksami ja võtab veel meesõpilasi juurde. Vaja luuletus pähe õppida ja etüüd teha. Mis see etüüd on, ei teadnud ja ei hoolinud kah. Luuletuse õppisin pähe ja läksin eksamile. Kolmanda korruse proovisaal, seal on Põldroos, Rebane, Kalmet ja siis minu vanaonu Kaarli Aluoja, kes aga kohe püsti tõuseb ja ära läheb. Jumal teab, mis see Kaljo, kurat, siin…
