-
„Variautor” on muidugi igati kenasti tehtud ja läbivalt pingestatud film, ent jääb siiski maha Polanski parematest töödest – nõnda võib Berliini festivali parima lavastaja tiitlit mõista kunstilise tunnustuse kõrval ka filmimaailma solidaarsust ja toetust kinnitava žestina režissöörile. „Variautori” puhul on Polanski kui autori vari ilmekalt esil. Ühest küljest on sellised seosed seltskonnaajakirjanduse leib, teisest tükivad nad siin vägisi esile, kuna Polanski kuju on tihti ümbritsenud hämarad…
-
Kes aga esimest osa näinud, kohtab triloogia teises osas paljusid eelmisest filmist tuttavaid tegelasi, eesotsas asotsiaalse, kuid geniaalse Lisbeth Salanderi (Noomi Rapace) ja uuriva ajakirjaniku Mikael Blomkvistiga (Mikael Nyqvist). Sedakorda lähevad asjad nii, et Stockholmi politseil tuleb hakata lahendama kolme lühikese aja jooksul sooritatud mõrva. Tapetud on Mikael Blomkvisti kolleeg, tolle naine ja Lisbeth Salanderi hooldaja ning üllatuslikult osutub esimeseks ja pikaks ajaks ka ainsaks kahtlusaluseks…
-
Pole tähtis, kumb seltskond on suurem: kas need, kes teavad ja mõistavad, või need, kes on nõus kaasa sammuma. Kui nad koos ületavad kriitilise massi, mis vajalik ühe kultuurisümboli tekkimiseks, on staatuse küsimus otsustatud. Helilooja Erkki-Sven Tüür on tänases Eestis päris selgesti üks selliseid kangelasi. Keegi ei pea juurdlema küsimuse üle, miks tehti temast film. Või kui küsida, siis nõnda – miks alles nüüd? Tüüri muusikat…
-
Nähtus ise ulatub muidugi kaugemale minevikku, ent siin vaadeldav „Rahva vabadus” on oma vormilt eelkõige sotsrealistlik. Juba pealkiri lõhnab selle järele. Kas keegi mäletab filmi „Rahva tahe”? See kujutab bolševistlikust vaatepunktist 1940. aasta sündmusi Eestis, on täis häbitut valet, ent esteetilises ja professionaalses mõttes ületab see laimuteos mäekõrguselt „Rahva vabaduse”.
Nüri ülistamine
Sisu poolest on muidugi teisiti. „Rahva vabaduses” püütakse kiita siiski seda, mis on kiitmist väärt, nimelt…
-
Mida andis Leningradi Kinoinseneride Instituut?
Ennekõike andis ikka kõrghariduse. Läksin Leningradi tänu oma raadioehitamise fanatismile, sest tõsi ta on – poisikesest peast olin raadiohull. Kuuendas klassis tuli see haigus peale. Eestikeelset erialakirjandust selle kohta peaaegu üldse ei olnud, hakkasin raamatukogust laenutama venekeelset raadioajakirja ja seal äkki ilmus sabas reklaam, et Leningradis Pravda tn 13 on Leningradi Kinoinseneride Instituut. See pidi olema seitsmendas klassis, kui ma äkki…
-
Filmikunstis meenutab Larsson Hitchcocki, kes veel 1950.-60. aastatel kasutas kaugplaanides postkaardilikult täpseid ja detailseid vaateid (näiteks „Lindudes”) ega tahtnud kuidagi omaks võtta fokuseerimist. Larsson elustab XXI sajandi alguse lohakal ja räpakavõitu ajastul romaanikirjutamise suure kunsti, mida tegelikult on vallanud vaid väga vähesed. (Meie kaasmaalastest ehk Bernard Kangro, Kross ei kirjuta ju romaane, vaid lugusid.) Seda elustamist tunnistada on seda veidram, et autor Stieg Larsson lahkus meie…
-
Film „Võitmatu” esitab aga ühe episoodi legendaarse Nelson Mandela elust. Pärast esimesi vabasid valimisi 1994. aastal presidendiks valitud Mandela saab aru, millised lõhed ja vana vaen tema maad rebestavad. Üks haarav mõte tuleb tal seoses 1995. aastal LAV is toimuvate ragbi maailmameistrivõistlustega. Valged poisid mängivad ragbit, mustad taovad vutti. Ragbi rahvusmeeskond hüüdnimega Springboks, kus peaaegu kõik mängijad valged, on mustade seas vihatud kui vana rassisüsteemi sümbol.…
-
Muidugi oli neil aastail kahtlejaid, kõhklejaid, parastajaid, aja ja olude muutusis kõikuvaid kaasatulijaid jpm, aga režissöör ja stsenarist Jaan Kolberg „Rahva vabaduses” sellele amorfsele massile tähelepanu ei osuta, kuigi mõni kunagine tegija seda kartuse õhkkonda mainib. Levinuim nimetus EV kodaniku või kodakondsuse taotleja registreerimise blanketi kohta oli siis: ”sõidupilet Siberisse”. Kolbergi jt filmi kiituseks peab ütlema, et rääkivad pead on üksteisega vaheldumisi ja teema liini järgi…
-
Ühiskondliku mälu kriis
Dokumentaalfilm „Nagu kärbeste sumin” (Filmivabrik 2010, 28 min), stsenarist ja režissöör Manfred Vainokivi, operaatorid Manfred Vainokivi ja Kristjan Svirgsden, toimetaja Peeter Sauter, monteerija Kersti Miilen, heli Ivo Felt, produtsent Marju Lepp. Esilinastus 18. II kinos Artis.
Manfred Vainokivi film „Nagu kärbeste sumin” on maheda irooniaga vürtsitatud lugu, ei jutusta aga niivõrd ropplaulik Korstnast, kuivõrd Eestis valitsevast mälubuumist ja selle humoorikast avaldumisest väikestes nääklustes laulva revolutsiooni…
-
Tõenäoliselt on korralik „kogupere” täis labaseid klišeesid ja lääget väänatud moraalitsemist, mis on noorele vaimule sama kasulikud kui hamburger koolilõunaks. Andersoni film viib vaataja tagasi sellise lastekirjanduse juurde, mis toob tulevasele täiskasvanule sõnumeid maailmast, millest ta päris hästi veel aru ei saa. Aga teadmatuses on midagi põnevat ja kütkestavat. Möödunud aasta oli suurele animatsioonile märkimisväärne. Pixari parima animatsiooni Oscari võitnud „Üles!” (rež Pete Docter) ja samas…
