-
Meeleolukaid vahepalasid pakub õnneks Jörgeni ja Lotta (Jessica Forsberg) abielukriis, mis jookseb poja ja isa loo paralleelina. Siin näeme juba režissööri varasematest filmidest „Jalla! Jalla!” ja „Pollarid” tuttavaid absurdikoomika elemente. Muidu tagasihoidlik mees astub meeleheitlikke samme, et saada võimalikult macho’ks. Ta on muutunud paranoiliseks: arvab, et naine himustab naabruses elavat ambaali, kes on tema silmis mehisuse musterkehastus. Stseen, kus Jörgen salatit valmistab, on kahtlemata filmi üks…
-
Rodrigueze sõnul polnud kogu selle näitlejate pundi kokkusaamine sugugi keeruline. Enamik on Trejoga mitmetes filmides koos töötanud ning uuesti kaasalöömine ei olnud kellelegi mingi küsimus. „Danny saab oma filmi? Muidugi peame me sinna tulema! Danny pärast!”
„Machete” tulipunktis on Mehhiko ja Ameerika piiriküsimus ja immigrantide probleem, millele USA pole juba aastaid leidnud korralikku lahendust. Lahendamaks probleeme, millele pole ühtki realistlikku lahendust leitud, toob Rodriguez välja üliinimliku superkangelase…
-
Tegemist pole mitte niivõrd õudusfilmi kui psühholoogilise draamaga. Psühhiaatrite kirg otsida igas kunstniku pildis salajast, šifreeritud tähendust viib vahetevahel absurdini. Analüütilise mõtte pärlid tekitavad protesti esteetikutes, kes suhtuvad leebelt fantastilistesse väljamõeldistesse ja teadusliku ranguse minetamisse.
Freudi üks tuntum ja ortodokssem järgija oli Otto Rank. Nagu peaaegu kõik Freudi õpilased tegi temagi psühhoanalüüsis ja kunstiteoorias mõningaid korrektiive, pidades inimese alateadvuse aluseks sünnitraumat. Nõnda kannatabki kunstnik Stone raskete painajate…
-
„Hirmu tiibade” lugu lähtub klassikalisest hea ja kurja vastandusest. Originaalpealkiri „The Kingdom Come” („Sinu kuningriik tulgu”) annab viite kristlikule usundiloole, samas kui filmis kujutatavad nn surmainglid on selge osundus paganliku mütoloogia suunas. Film nihkub klassikalisest võttestikust pisut eemale, kuna selgekujulist headust „Hirmu tiibades” kuigipalju pole: tinglikult kvalifitseeruvad „valgusekandjateks” siin ehk vaid kunstnikust peategelane Peter (Brandon Karrer) ning tema venelannast naine Irina (Olga Šuvalova). Ülejäänute puhul on…
-
Ahjuküttega korteri elutoas riietab üsna tavalise vanema mehe väljanägemisega Grigori pesuväel nukku naisterõivastesse. Teises kaadris tantsib mees niidetud murul üksinda valssi, taustal eterniidiga vihma eest varjatud puuriidad ja metsatukk. Kolmandas või neljandas kaadris keerutab sama mees kohalikul välilaval elusuuruse nukknaisega valssi, seejärel näidatakse kahe naise, üks keskmisest kõvasti kehakam, koomilisena mõeldud (ekraanil tegelikult jämekoomikana à la Baskini anekdoodina mõjuvat) „väikeste luikede” tantsukava.
Filmi alguskaadritest lähtuvalt võiks järeldada,…
-
„Tsirkuselaps” on ilmselge autorifilmi tunnustega: Vainokivi kui režissöör, operaator ja stsenarist on kindlakäeliselt ohjanud ja dirigeerinud Bobast jäänud määratut materjaliladet ja peategelase kommentaatoreid, mis/ kes kõik tihedalt ja mitte kordagi igavalt ühe tunni sisse monteeritud. Sellest johtub üks meeldiv vastuolu: „Tsirkuselaps” on olemuselt küll autorifilm, ometi kaob autor diskreetselt esile tükkimata ainese varju, laseb avaneda portreteeritaval, kes ise enam rääkida ei saa. Ja võib-olla ongi Manfred…
-
Viimastel aastatel on eestikeelsetele telekanalitele eksinud kaks mujal maailmas laineid löönud USA vanglaseriaali. Esimene oli Eesti Televisioonis nähtud „Oz”, mis valgustab argielu eriti vägivaldsetele Ameerika seaduserikkujatele ette nähtud türmis (Oswald State Maximum Security Prison, sealt on tuletatud ka sarja pealkiri). Veelgi tempokam on TV3s jooksnud „Põgenemine” („Prison Break”). „Vang nr 6” ei ole otseselt vanglasaaga, pigem on tegemist juba selle valmimisajal novaatorlikuna mõjunud absurdilaadse fantaasiaga, mis…
-
Kaua sa stsenaariumit kirjutasid?
Oktoobri lõpus panime esimesed sõnad paberile, mais oli käsikiri olemas. Loo põhja tegin ma ise, vahepeal kutsusin Mait Malmsteni ka appi. Seal me siis soperdasime, aga stsenaariumi kirjutamine on ikka natukene teine amet, sestap on filmil nüüd kaasstsenarist.
Oled ka filmi tootja. Kas usaldad ennekõike iseennast, et film saaks tehtud?
Antud loo puhul küll. Alustasime me seda kahe-kolmekesi, talvel liitus Andres Peets, kes tegi…
-
„Tiibeti surmaraamat” ja bardo
Nägin seda linalugu esmalt 2009. aasta Pimedate Ööde filmivestivali aegu ja mind köitis film eelkõige seetõttu, et see tugineb „Tiibeti surmaraamatule” ehk „Bardo thödolile” (tiibeti k bar-do thos-grol), mis minu jaoks on ikka olnud olulisel kohal. Raamatut näidatakse filmilinal nii füüsiliselt kui ka jutustatakse ümber Oscari sõbra Alexi (Cyril Roy) poolt, see on mitme dialoogi objektiks. Vaatajale üritatakse puust ette ja punaseks teha,…
-
„Tiibeti surmaraamat” ja bardo
Nägin seda linalugu esmalt 2009. aasta Pimedate Ööde filmivestivali aegu ja mind köitis film eelkõige seetõttu, et see tugineb „Tiibeti surmaraamatule” ehk „Bardo thödolile” (tiibeti k bar-do thos-grol), mis minu jaoks on ikka olnud olulisel kohal. Raamatut näidatakse filmilinal nii füüsiliselt kui ka jutustatakse ümber Oscari sõbra Alexi (Cyril Roy) poolt, see on mitme dialoogi objektiks. Vaatajale üritatakse puust ette ja punaseks teha,…
