-
Enamgi veel, ka ajakirja Looming 00ndate kirjanduse keskusteludes Kompus olulise autorina ei figureeri, teda nagu polekski olemas. Kui vaadata aga ajakirja Looming aastaülevaateid, siis 2008. aasta ülevaates kirjutab Maarja Kangro temast küll veidi pikemalt (Looming 2009, nr 3), kuid 2009. aasta teoseid vaagivas käsitluses on Kompuse kohta tunnuslikult vaid üks lause: „Marko Kompuse sürrealism mõjub oma järjekindluses juba lausa kangelaslikult” (Märt Väljataga, Eesti luulepilt 2009. –…
-
Pole saladus, et meie rahvuslik filmipublik on kodumaise kinotoodangu suhtes pessimistlik. Seda eelkõige värskete mängufilmide puhul. Dokumentaalfilmi maine on parem, kuid eestlane ei ole harjunud seda filmiliiki kinos vaatama. Animafilmiga on meil lood kõige paremad. Kõiki neid linateoseid enam-vähem tuntakse ja ka tunnustatakse. Seda suuresti tänu sissetöötatud ja kinnistunud kaubamärkidele, mis seonduvad omamaise animatsiooniga. Sellest peavad õppima meie filmipäevad tervikuna – ka meie pakkumistest peab kujunema…
-
Kinoliidu stagneerumine on aasta-aastalt süvenenud ja sinna kuuluv seltskond vananenud. Kinoliidus ei toimu noorte jaoks midagi põnevat ega kasulikku, selle liikmeks olemisel pole enam ammu sellist kaalu ja prestiiži nagu nõukogude ajal. Kinoliidu tegemiste kohta pole võimalik ka kusagilt infot saada, sest liidu koduleht on pikemat aega võrgust kadunud ja meediast kostavad kinoliiduga seoses ainult probleemid. Olen aru saanud, et vanasti oli kinoliit just see koht,…
-
Samasugune lugu on seni tegutsenud juhatusega. Toredad inimesed, head kolleegid, professionaalid, mitmega neist seitsmest on koos tehtud meeldivat filmitööd. Aga kui hakkad mõtlema, mida juhatus on kahe aastaga teinud ja mida ta oleks võinud teha, hakkab piinlik. Kõlas hõige, et tehke, kõik võimalused on avatud, kellelegi ei panda kätt ette. Muidugi, eks igaüks kinoliitlasena teebki oma tööd „kohapeal”, kuid eks ole vist liidu juhatus ellu kutsutud…
-
Kinoliit peaks kindlasti tunduvalt jõulisemalt endale selgeks tegema, mis suunas tahetakse liikuda ja siis tegelema ka oma sihtide tutvustamisega. Alustades oma liikmetest, lõpetades siis kultuuriministeeriumi, EFSA, kulka ja teistega. Kindlasti ei tohi üksnes käsi õieli erinevates instantsides lihtsalt raha nurumas käia. Me peame oma liikmetele ja partneritele midagi käegakatsutavat vastu pakkuma. On arutletud, kas kinoliidust peaks tegema ametiühingu? Kindlasti mitte, aga samas peab uus juhatus avatud…
-
Ka tundub küüniline siduda kultuuri rahastamine ainuüksi hasartmängu maksu, alkoholi- ja tubaka aktsiisiga. Joome ja mängime rohkem, siis saame teha oma tööd – toota filme. Tänu loovisiku- ja loomeliitude seaduse ammu ajale jalgu jäänud sätetele ja loomeliitudele kehtestatud nn pearahale, on loomeliidud pandud olukorda, kus nende rahalised vahendid loomestipendiumide, loometoetuste, toimetulekutoetuste maksmiseks sõltuvad liitu kuuluvate inimpeade arvust. Samuti ei pea kinoliidu juhatus õigeks liidu tegevuse rahastamist…
-
Ei tahaks olla 27. mail peetud Eesti Kinoliidu üldkogu protokollija Ly Pulga nahas. Kell kolm pärast lõunat algama pidanud ja kümme minutit enne nelja rakendunud koosolek lõppes õhtul pärast üheksat. Koosolekust jäi maha kuue tunni jagu linte. Päevakorras oli viisteist punkti, nende hulgas ka järjekordne, üle kahe aasta toimuv juhatuse valimine. Senine esimees Peeter Brambat rõhutas optimistlikult, et enam ei ole põhikirjas punkti, mis sätestaks kvoorumi.…
-
Filmi üks pluss on Delphine Chanéac selle veidra geneetilise segaduse (kellel nimeks Dren) rollis. Suurepärane värdjas, kohati nii inimlik, lausa naiselik, kohati verejanuline monstrum. Ühe muinasjutulise tüübi võib ilma ühegi sõnata mängida väga reljeefseks ja kujundlikuks. Ega kahele peategelasele ka midagi ette heita ei ole, nii Adrien Brody kui ka Sarah Polley (Frankenstein ja tema pruut!) teevad ilusad esitused. Kahjuks aga tundub, et režissöör Natali eksis…
-
Lavastuskunstnik Liina Keevalliku („Kuhu põgenevad hinged”, „Cosi fan tutte”) ja näitleja taustaga Ene Rämmeldi („Libahunt”, „Lindpriid”, „Tuhkatriinumäng”) dokumentaalfilm „Wiiralti unenägu” näib ühelt poolt küsivat, mida me teame eestlastest Pariisis ja teisalt tunduvad filmitegijad ironiseerivat eestlaste vesipruulliku, rahvusliku orientatsiooniga tuntuseiha üle. Kuna mõlemad autorid on (olnud) tihedalt seotud teatrimaailmale omase dekoratiivsuse ja näivusega, siis seda ausamalt mõjuvad amatöörlikud filmitegemisvahendid ning naiivne lavastus rohke veinijoomise ja jutuvadaga ning…
-
Chopin heliloojana
Tulevane kõrgromantilise klaverimuusika suurmeister Fryderyk Franciszek Chopin (prantsusepäraselt Frédéric François Chopin) sündis prantsuse-poola segaperekonnas. Oma esimese heliteose „Polonaise in B flat major” komponeeris noor Chopin juba seitsmesena, aasta hiljem oli tal esimene avalik esinemine. Andeka nooruki kompositsiooniõpetajateks olid Wojciech Żywny ja Józef Elsner, teda ootas ees hiilgav muusikukarjäär. 11. oktoobril 1830. aastal andis Chopin Varssavis oma viimase kontserdi, kolm nädalat hiljem lahkus ta sünnimaalt…
