-
Me mõlemad oleme piisavalt pragmaatikud, et taibata: ükski vägi ei lase meid lihtsalt niisama nendele rangelt valvatavatele, nn kinnistele saartele. Kui ehk film? Esiotsa teeme vaikset luuret ja läheme Narva maanteele Balti Sõjalaevastiku muuseumi. Eruohvitser näitab meile Saksa jämeda terastrossi juppi, sellisest oli punutud kaks või kolm allveelaevade vastast võrku risti üle Soome lahe. Nii hoiti kõik ellujäänud Nõukogude allveelaevad kuni 1944. aastani Kroonlinnas lõksus. Samas…
-
David Fincheri film „Sotsiaalvõrgustik”, mis kujutab Facebooki loomist, oli valgustava toimega. Nüüd tean, miks Facebook on nii karjuvalt kasutajavaenulik, miks on ta täidetud mingi tarbetu ja ebapraktilise pahnaga. Asi on selles, et paar Harvardi nohikut, s.t Ameerika ja koguni maailma mõõtmes eliitklassi võsukest, lõid Facebooki selleks, et inimesi saaks omavahel võrrelda nagu lihakäntsakaid. Eliitkooli pildialbum digitaliseeriti ja muudeti interaktiivseks keskkonnaks, kus sai online hoida ennast kursis koolieluga…
-
Teplenkovi kehastatud ministri soovid on ju lihtsad, siirad ja üldinimlikud: kindel töökoht, inimväärne palk, sotsiaalne turvatunne. Naerda pole siin millegi üle, tuleb hoopis pead silitada ja kaasa tunda. Seda enam, et isegi siis, kui tema käitumine muutub vastuolulisemaks, on selle põhjuseks ju raske lapsepõlv ehk surnuna tema otsas lamanud vanatädi. Ega sotsiaalse sidususe minister selles süüdi ole, et korralik vanainimene (Ines Aru) peab oma trepikoda järsku…
-
Kristiina Davidjants: Neil linastustel, kus mina festivali väitlusjuhina viibisin, oli mul suur rõõm näha, kuidas toole toodi saali aina juurde, et inimesed istuma mahuksid. Kas teil on nõnda suur reklaamieelarve?
Ellen Valter: Reklaamieelarvet meil peaaegu polegi, saatsime välja üksnes pressiteate ja tuletasime ennast pressikanalitele meelde – Toronto elanikud on festivalidest pigem küllastunud.
Ometigi olid saalid täis. Vaatasin filmide nimekirja, mitte kõik pole uued. Milliste kriteeriumide järgi kava kokku…
-
Stone on pealtnäha tühine inimene. Ainus, mis teda huvitab, on vabanemine vanglast, mingit süüd ta ei tunne. Jacki küsimus „mida tähendab sinu jaoks uuestisünd?” märgib aga Stone’i ootamatu muutumise algust ja filmi arengus pannakse maha metafüüsilised liiprid. Et Jackile muljet avaldada, otsib Stone vangla raamatukogust vaimsele arengule orienteeritud kirjandust ja satub raamatule, mis juhatab ta new age’likule valgustumise teele heli kuulamise abil. Tuleb kuulata heli ja…
-
Mis mulje jäi siis esimesest vaatamisest? Film on absoluutselt omapärane, ootamatu ja omapärane, ja juba see on saavutus. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Helde suutis. Film on kindlasti tervik. Lausa publitsistliku sõnumiga (raamatute põletamine / kultuuri hävitamine on kuritegu), ent see esitatakse alternatiivses, mõneti isegi sürrealistlikus vormis perekonnasaaga kaudu, tähendab esitatakse kujutades, mitte seletades, nagu kunstile kohane.
Üks asi jäi siiski kripeldama.…
-
Nende mängustiil on minimalistlikult tagasihoidlik, kuigi lood jutustavad kultuurilistest konfliktidest riigivõimu / valitseva kultuuri ja põlisrahva vahel. Tõsiste lugude vahel on ka niisuguseid, kus konflikti valgustatakse kerge huumoriga, näiteks novell „Jumal”, kus ülemus käsib miilitsal Lenini monumendile ohverdavad neenetsid ära ajada. Mõnele võib film tunduda liiga pikaldane, kuid mulle on see ammu hea mulje jätnud: selles pikatoimelisuses on stiili ning see iseloomustab ka hästi tundraelanike eluolu…
-
Eriti ilmneb riikluse tõik meie nüüdisperioodi puhul. Lääneriikide kinematograafia puhul on samuti püütud välja tuua mingeid 1990. aastate tunnusjooni (nt eriefektid), mis eristaksid seda 1980. aastatest, ent see oleks ikkagi ühe ja sama nüüdisperioodi raames (neidsamu eriefekte on kerge vaidlustada, need ei erista 1990ndaid eelnenust piisavalt). Kuidagi pole aga maailma filmis põhjust rääkida sedavõrd kardinaalsetest muutustest, sisuliselt uue lehekülje pööramisest, nagu see juhtus meil 1990. aastatel…
-
Pingsalt üldistusi teha üritavate ettekannete vahel mõjusid erakordselt sümpaatselt Katrin Kissa ja Jaak Kilmi etteasted, nemad ei võtnud endale pretensioonikat koormat kõnelda kõigi eest, vaid rääkisid iseendast ja oma kogemusest, vaatasid filmielu oma vaatepunktist, kaitstes samal ajal universaalselt kunstniku vabadust.
Diskussioonid tõid aga erakordselt hästi välja juhtivate filmiinimeste isikupära: maskid langesid, kogu filmimaastiku ilu ja inetus sai nähtavaks. Ja selle üle oli siiralt hea meel. Minul on…
-
Siiski on täiesti eksitav pidada avaliku huvi väljenduseks ainult kinokülastuste arvu. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitab, et kinos käib vähemalt korra aastas 53% inimestest, samas kui televiisorist vaatab aastas filmi 98% inimestest. Kui lisada kasvav vaatamine Internetis ja DVDd, siis on selge, et ka eesti filmide tegelik vaadatavus on teatavas osas lihtsalt mõõdetamatu erinevalt näiteks teatrist, kus peaaegu kõik külastused on mõõdetavad. Samast uuringust selgub, et…
