-
Selle kõige juures jäid siiski üsna suletuks. Sa ühtaegu nagu tõrjusid publikut ja samas Sa ju ka tahtsid end meile avada. Minu meelest on see Sinule väga iseloomulik. Ja see on Sinu juures paradoksaalne. See, et Sa hoidud inimestest ja – Sinu luule koosneb puhtast inimarmastusest! Sa võid välja näha sünge ja asjade kohta pessimistlikku arvamust avaldada, aga mina ei usu, et Sa sügaval sisimas oled…
-
Antropoloogiharidusega Marianna Economou filmis „12 naabrit” näeb ühe Ateena tänava elu. Seal elavate erineva taustaga, kuid üksteist vajavate inimeste kodusid. Jutustatakse, filosofeeritakse, lauldakse, tantsitakse ja vaadeldakse vaikselt elu, selle kadunud hiilgeaegu ja traditsioone, millest osa ajapikku hääbub. Aga mõned tavad, nagu magus matuseannetus, paistavad inimesi endiselt ühendavat. Kogu filmile annab tooni usk elu argistesse pisiasjadesse. Iraagist ja Pakistanist tulnud mehed on leidnud uue elukoha, kuid sidemed…
-
Ajaloo ilu ja valu
Nõnda võiks kestvalt jätkata, aga pigem võtan nüüd filmid ükshaaval ette ja jutu käiku sigib küllap viiteid sidususele veel. Alustan Eesti ajalukku retrospektiivselt kiikavate filmidega. Nagu seesuguste puhul ikka, tuleb meenutada elementaariat. Näiteks, et ajalugu pole olemas, on vaid ajaloolased. Ja filmirežissöörid. Et ajalugu ei sünni tegelikkuses, vaid paberil. Või filmilindil. Aja või ajastu objektiivset tõde ei suuda tabada ükski filmisilm, küll võib…
-
Selge. Räägime siis sinu kui filmirežissööriga, kelle täispikk film eile õhtul esilinastus. Nüüd, kui „Kormoranid” valmis ja kinos, kas pabistad vastuvõtu pärast või on hinges hoopis tühi tunne?
Ei üht ega teist. Olen ootusärev ja see tunne paneb aju endorfiine produtseerima. Käin ringi, annan intervjuusid, räägin hästi kiiresti ja püüan kõigel filmiga toimuval korraga silma peal hoida. Produtsent ilmselt juba vihkab mu uudishimulikke kõnesid ja meeldetuletamisi.…
-
2.
Üldistus kõlab umbes nii: Maimik & Co loomingu üks keskseid motiive on olnud tõsiseltvõetavuse ja selle luhtumise vastaspinge. Tundub, et nii dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide loomisel on Maimik & Co-d ajendanud just tõsiseltvõetavuse ajuti lausa ohtlik pretensioon ja selle luhtumise, s.t inimliku naeruväärsuse lihtne ja loomulik ilmsikstulek. See on ideaalne lähtekoht komöödiate tegemiseks, väljendugu need siis dok- või mängustseenides. Meenutatagu kas või toda poliitmaskide sikutamist eksperimendis…
-
Pronksmees pole linnapildist kuhugi kadunud, ta on nüüd auväärsemas kohas. Dostojevskile avati monument, vene kultuurikeskuse kõrval. Viimane on uuenenud, sinna käivad ka eestlased. Äsja otsustati vene muuseumile hoone anda. Nüüd tuleb see korda teha. Ei ole linnast kadunud vene teater. Huvi selle vastu võiks elavam olla. Põhja-Tallinnas on hoone erinevate rahvaste kultuurihuvi arendamiseks. Kadrioru lossis on muuseum, Peetri maja sealsamas lähedal. Rahvusooperi ballett tugineb suuresti eestivenelaste…
-
Ebatüüpiline Neil Jordan
Esmapilgul võiks arvata, et „Undiin” on Neil Jordani kohta üsna tavatu lugu. Kui kõrvutada „Undiini” näiteks tema filmidega nagu „Üks vapper naine” või „Lihunikupoiss” või ka Jordani läbimurdefilmiga „Nutumäng”, on see selles reas ootamatult helge ja ulmaline, siin pole ilmutatud suuremat huvi inimese varjupoole vastu, mis mängib olulist rolli eelnimetatud lugudes. Just helgust ja südamlikkust õhkub lihtsast ja siirast kalurist Syracuse’ist (Colin Farrell),…
-
Ka rüüpsijatel ja parajuslastel, kes kipuvad alkohoolikusse suhtuma pejoratiivse üleolekuga, tasuks alati meeles pidada, et alkohoolik pole mitte eelkõige joodik, vaid tegu on meditsiinilise mõistega. On alkohoolikuid, kes pole mitukümmend aastat tilkagi suu sisse võtnud, aga tunnistavad ennast täiesti siiralt alkohoolikuks, kuna on sügavalt teadlikud eneses varitsevast haigusest, mis võib väiksemagi rüüpe korral taas puhkeda. On lihtsalt inimesi, kes on sellise psühhofüüsilise konditsiooni ja eelneva eluviisiga,…
-
Peegeldused
Poliitik Toomase kõrval on teised „Rotilõksu” peategelased kriminaalidele võlgu rahahädas maakler, maakleri sõber, Venemaalt Eestisse sõitnud kirjanik, kes loodab siin kohtuda oma tütrega, ning naisfotograaf, kes vajab raha, et maksta haige isa operatsiooni eest. Kõik nad kohtuvad Toomase korraldatud suurejoonelisel häärberipeol. Järgmisel hommikul avastab peoperemees, et kodust on kadunud suur summa partei raha. Kahtlus langeb viimati lahkunud külalistele – eelnimetatud kolmikule. Toomas, kes on varem…
-
Vägivald ja kurjus
Vendade Coenite filmide kohta on korduvalt öeldud, et neis ühendub must huumor ja verdtarretav vägivald. Muidugi on vägivalla kujutamine uuemas filmikunstis lausa omaette teema. Huumori ja vägivaldsete olukordade sidumise tõttu saab Coenite hoiakut nimetada küüniliseks või nihilistlikuks. Veriseid situatsioone ja nende illustreerimist killurebimisega leiab omajagu ka „Tõelisest visadusest”. Kuid mulle on tihti tundunud, et küünilisuse mõiste mängutoomine võib nihestada Coenite loomingu mõtestamise fookust.…
