-
Millal kaamera esimest korda sisse lülitasid?
Esimene võte sai tehtud augustis 2007, kui Laidoneri muuseumis kuulutati välja monumendikonkursi tulemused. Sealt sai alguse meie suhe filmi peakangelaste Raineri ja Andriga. Kohe alguses oli tunda, et teema on skandaalne. Meedia peksis poisse põhjalikult veel enne, kui asi sai ametlikuks.
Oled oma peategelastesse empaatiaga suhtunud, ehk tingis seda ka sündmuste käik ise.
Loo arenedes hakkasid välja kujunema väga värvikad suhted…
-
1936. aasta 11. detsembri õhtul esineb Edward VIII raadios ja teatab, et loobub troonist. Kõigepealt teatab teadustaja: „Siin Windsori loss. Teiega räägib Tema Kuninglik Kõrgus prints Edward.” Kuningas ütleb: „Tahan, et te teaksite: otsus, mille olen langetanud, on minu ja ainult minu otsus. Ainus otsustaja olin mina.”
Seda raadiokõnet kuulasid üle maailma miljonid inimesed. Naised pühkisid vaikselt silmanurgast härdusepisarat, mehed olid üllatunud. Kuningas loobub kroonist ja troonist…
-
Filmiõhtu alustuseks (vähemalt esilinastusel) töödeldi (meelitati/ärritati?) Sõpruse kino publikut soovisaate laadis eestiaegsete militaarpaladega, mis nagu „hirv ojal joob”maalid, viirukihais või seebiseriaal nii mõnelegi läilad ja talumatud. Ja ometi . . . . rahvas armastab selliseid asju. Tehakse soovi-, raha-, elu- ja reisivaimustussaateid . . . . ja ka skulptuure ja ausambaid, kui vaja.
(Mulle militaarnostalgia kinosaalis ei meeldi, aga mul tuleb sellega leppida, et osale Eesti inimestest on see igas olukorras südamelähedane.)
Ja vaja…
-
Mängufilm „Polli päevikud” põhineb lavastaja vanatädi Oda Schaeferi (1900–1988) päevikul, kus ta on kirjeldanud oma läbielamisi 1914. aastal Põlula mõisas, mille saksakeelne nimetus on Poll. Chris Kraus on intervjuudes oma lähemat peret kirjeldanud kui käre-saksameelset. Luuletajast Oda Schaeferist kuulis ta alles ajalooja kirjandusüliõpilasena 1987. aastal. Kuna perekonnasisesed poliitilised erimeelsused olid nii teravad, nagu paljudes teisteski saksa perekondades, siis vaikiti liberaalsete vaadetega vanatädi olemasolu üldse maha. Kahjuks…
-
Kujutada filmis asjade seisu reaalses maailmas tähendab paratamatult ka kujutaja ja kujutatava suhte loomist. Arusaam, et see suhe ise võib kujutatava kõrval (ning eraldi fookuses) samuti olla dokumentaalfilmi aineseks, võikski ehk väga üldiselt iseloomustada üht suunda, kuhu tänapäevane dokumentalistika juba mõnda aega vaatab. Seega ei ole ka ime, et osa dokfilme läheneb mängufilmile. Siin oleks ehk sobiv tsiteerida Poola režissööri Jerzy Śladkowskit, kelle film „Viinavabrik” linastub…
-
Miks sa alati kohe Madis Kõivule kirjutad?
Sest Madis Kõiv on väga tänuväärt kaasautor. Kui talle sinu mõte vähekegi korda läheb, siis on temapoolsed kokkusaamised just sellised, nagu sa ühelt kaasautorilt ootad, ning tema maailmatunnetus on mulle väga sümpaatne. Temas on ka lõpunimineku usku, kui juba kord mingi lugu on käsile võetud. Vahetevahel on vaja kõrvale säärast kindlust ja tuge. Näiteks selle loo puhul oli kogu…
-
Viis aastakümmet hiljem saime mõnedega neist tookord justkui ajutiselt lahkunutest Kuressaares Raekoja platsil kokku. Peeti vabaduse ja jällenägemise pidu. Pikaleveninud pagulusest tulnud esindajad kuulutasid Eesti vaimu, mida nad mitmes ilmakaares alal hoidsid. Meiegi, nüüd täiskasvanud, pensioniea piiril mehed, ajasime tõemeeles rinna ette ja rääkisime eesti keeles. See keel ja mõtlemine oli meie side isamaa ja isamaatuse vahel. Esimeste hulgas tuli koju tagasi Paul Saagpakk, suurkuju oma…
-
Läksin Andres Söödi filmi vaatama üsna halva eelhäälestusega. Kartsin, et tegemist on sellise tolmunud rahvuslikus vaimus tellimustööga, millistega nõukogude ajal ja hiljemgi veel peletati noori inimesi eesti kirjanduse juurest eemale niisama tõhusalt kui keskkoolis kirjanduse tundides. Aga kui filmi alguses selline eelarvamus ka kinnitust sai, siis filmi edenedes see aegamisi hajus. Tegemist on tugeva dokumentaalfilmiga, umbes sellisega, nagu neid tegid näiteks Jüri Müür ja Mark Soosaar…
-
Aeg ja tühjus
Filmitäht Johnny Marco elu täidavad naps, peod ja juhusuhted, mida mees korjab üles sama ükskõikselt kui seeneline, kel puravikuväljal korv juba ammugi täis. Johnny elab nr 59 Chateau Marmont’i hotellis Los Angeleses, tema harvad töökohustused on seotud viimase filmi reklaamimisega. Johnny abielu on karile jooksnud, kuid mehel on 11aastane tütar Cleo. Kui Cleo ema iseendaga arupidamiseks ühtäkki privaatset aega vajab, võtab Johnny tüdruku …
-
Päälinnas pole enam ammu ei üht, teist ega kolmandat. Jumal on surnud, the end käes või isegi möödas. Tallinlane vaatab taevasse nagu Nick Hornby ega näe seal mitte kui midagi. Kõledas kivikõrbes ulub irooniline põhjatuul, püha Tõnu kohtub universumi eksistentsiaalse tühjusega, sapine irve palet kõverdamas. Võigas maailm jõletab jäiselt, keegi ei hooli kellestki ega millestki, olemise vägivaldne vaakum ajab tapma teisi ja ennast. Selles kontekstis võiks…
