-
VKO kuus dokumentaalfilmi väärivad eraldi tähelepanu, iseäranis „Eelkäija” (1967), „Pööripäev” ja „Väejuht” (1968) . Mainitud töödes tõestab ajaloolase ja filmiteadlase haridusega režissöör, et dokumentaalfilmi saab teha ilma valetamata, ilma kaasa minemata selleks ajaks kinni naelutatud ametlike kaanonitega. Kujundlikult öeldes: need filmid tõestavad, et on võimalik käia mõõgateral kordagi vääratamata. Et filmikavatsustega võtteplatsile jõudmine oli talle 1975. aastast peale võimatu, pühendub VKO sõnale. Tema põnevalt struktureeritud kriitilised…
-
Algus Tallinnfilmis
Tallinnfilmi paberite järgi otsustades ilmub Vladimir Karasjov Harju tänavale 1965. aasta talvel. Esiotsa ei oska mina, kes ma tollal ju alles pooleteramehena olen kord heliinsener, kord jälle helimehena väikesi dokfilme teha saan, temast midagi arvata. Veel üks varjaag Venemaalt? – majas ju neid niigi piisavalt. Õigeusu papi täishabeme ja pikkade tumedate juustega mees räägib aga jumala puhast eesti keelt!? Kuid film, mida ta siis…
-
Ühtpidi pole selles muidugi midagi väga imekspandavat, sest pärast kahte tundi alalõpmata hüpleva käsikaameraga üles võetud kaadreid läheb küllap nii mõnelgi inimesel süda pahaks – seda enam, et mida kaugemale film edeneb, seda jäisemaks muutub selles valgus ja üha kaamemateks ka tegelaskujude palged. Siiski tundub, et „Melanhoolia” möödapääsmatut raputust ei saa kirjutada ainuüksi hüpleva kaamera ja muude tehniliste võtete arvele, mis meenutavad paljuski Lars von Trieri algusaegade…
-
Ainsaks tegutsevaks kinoks Tartus oli Ekraan, mille oli just üle võtnud kinokett Forum Cinemas, mis näitas tartlastele, mida tähendab ameerikalik filmiäri. Kinosaalides istuvate teismekate kätte ilmusid popkorn ja koka, repertuaaris aga valitsesid peaaegu eranditult Hollywoodi laiatarbefilmid. Mäletan veel, kuidas keset filmi tuli range kinotöötaja ja kupatas mu minema minu pileti hinnaklassi mitte kuuluvalt istekohalt, mis sest, et saal oli täiesti inimtühi. Palgalise teenindustöötaja kasinalt kinni…
-
„Mis meist saab?” Nõnda küsis Agnes Gabrielilt „Viimses reliikvias” ühes Eesti filmiajaloo tuntumas erootilises stseenis. Ajastule kohaselt oli stseen mõistagi ainult varjatult erootiline. Sama tuleb meil ikka-jälle küsida ka Eesti filmielu paremale tulevikule mõeldes.
Välismaa filmiga kõik kenasti
Väitkem, et välismaa filmiga on meil kõik korras. Mullu jõudis kinoekraanile rekordarv filme – 175 (neist ainult 12 olid kodumaised). Kinos käis rekordarv 2,13 miljonit külastajat, peaaegu pool miljonit piletiostjat…
-
„Tsirkusetuuris” on kokku põrganud Lauri Viikna ja loomakaitsjad. Viikna kavatseb rajada rahvuslikku tsirkust ja loomulikult on see hea. Loomakaitsjad aga paljastavad, kui näruses olukorras peavad kannatama rändtsirkuse loomad: kits Petrovitš, känguru, kassid, nutria ja kes veel ning see on ka hea. Kumb aga teisest parem? Kus on Jaak Kilmi ja Andres Maimik, seal on alati irooniat, olgu siis paksult, lausa burleskselt või siis veidi peenemalt nagu…
-
„Lope de Vega” kui näitlejate film
Nagu ikka ajalooliste draamade puhul nii on ka üks „Lope de Vega” juures esile kerkivaid teemasid filmiloo ajaloolise autentsuse küsimus. Kaheldes oma võimes Hispaania kultuuriloo asjassepuutuvaid seiku piisava adekvaatsusega hinnata, jätaksin ma siinkohal selle küsimuse kõrvale, seda enam et ajalooline tõepärasus on vaevalt olnud Andrucha Waddingtoni jt selle filmi loojate peamisi eesmärke. Teisisõnu on „Lope de Vega” stiilipuhas, ent küllalt tavapärane…
-
Kahtlemata annab näituseprojekt filmile raamistiku, milles too oma funktsiooni täidab: see on mõeldud kõnetama kindlat publikut, kontekstist tingitud viisil mõjule pääsema jne. Siinses ignoreerin seda konteksti ega vaatle „Wariazone’i” mitte eksponaadina, vaid filmina. Lootusrikkad autorid plaanivad seda saata sotsiaalkriitilise suunitlusega filmifestivalidele. „Wariazone” pole neutraalne mittesekkuv Tartu „Maailmafilmi” festivali mõõtu visuaalantropoloogiline uurimusfilm (mida ehk antropoloog Toomistult oodata võiks). Ei ole ka esmajärgus seksuaal-dokumentaal (nagu temaatikast ja Kiwa…
-
Väärib märkimist, et Kreeka kui Euroopa mõistes suhteliselt väikese filmitööstusega riik (viimastel aastatel enne kriisi tootsid nad keskmiselt 20–25 mängufilmi aastas) on viimaste aastate rasketes oludes suutnud toota sedavõrd huvitavaid ja mitmeplaanilisi filme. Rahvusvahelises filmiajakirjanduses on neid isegi kreeka filmi uueks laineks nimetatud. Kas on tõepoolest võimalik, et just rasked olud ning sund ennast kokku võtta ja tõestada, on tõstnud kreeka filmi laineharjale? George Papalios, Kreeka Filmikeskuse…
-
Muide, ka meie enda, eesti multiplikatsioonis on hügieen ja pesemine samas moraliseerivas võtmes ette tulnud. 1975. aastal tegi Rein Raamat lühifilmi poisist, kes ei kuula sõna, on kasimatu ja muutub seaks („Rüblik”). Seda oli jube vaadata, eriti kuna ma ei saanud tollal aru, mille pärast seda poissi niisugune saatus tabas. Tundus kuidagi alandav, et inimkuju tagasisaamiseks pidi poiss alluma, sõna kuulama. Hoopis šokeeriv oli aga asjaolu,…
