-
Olukorras, kus osa potentsiaalse publiku idapoolsetest vaatajatest on ühel või teisel moel Venemaa eksperdid ja seega tunnevad konteksti üsna hästi, on raske saada hakkama filmiga, mis oleks kõigile huvilistele korraga üle maailma nii informatiivne kui meelelahutuslik.
Ometigi on Hodorkovskist rääkiva dokumentaalfilmi sakslasest režissöör suutnud hakkama saada üsna raske ülesandega: „Hodorkovski” annab võhikule vajaliku teadmiste tausta ning tuletab teadjatele meelde, millistest ajaloo sügavustest nood kunagised oligarhid on pärit…
-
Miks just Hodorkovski?
Vene filmikriitik Andrei Plahhov kutsus mind minu esimese täispika filmiga „SommerHundeSöhne” Moskvasse festivalile ja sealtkaudu sattusin omakorda Hantõ-Mansiiskisse, kus kuulsingi esimest korda Mihhail Hodorkovskist. Pean tunnistama, et oma poliitiliselt teadlikest vasakpoolsetest vanematest ja sellest tulenevast hipistiilis intellektuaalsest perekondlikust taustast hoolimata ei ole mina kunagi olnud teab mis poliitiline inimene. Kasvasin üles kaheksakümnendatel ja poliitika oli siis üldse kaunis uncool.
Nii et oma tausta eest ära…
-
Mõtlesin hulk aega, milline on Eesti tänase asotsiaalmeedia kõige täisverelisem esindaja. Lõpuks jõudsin järeldusele, et see on Maaleht. 7. juuli ML kuulutab „Mang nägi Tarandit ette”. Puhas jamps, sest Indrek Tarandi tähelend ei olnud presidendikandidaadiks saamine, vaid Euroopa parlamendi valimised juunis 2009. Ja selleks, et Keskerakonna fraktsiooni enda poolt hääletama panna, ei olnud absoluutselt vaja Tarand olla. Piisanuks täiesti Võsa Petsist või Heimar Lengist. Või arvab…
-
Esimesed välisturistid saabusid Bhutani alles 1974. aastal. Pisiriigi (pindala 38 394 ruutkilomeetrit!, rahvaarv umbes 700 000) elulaad on 1990. aastatest peale muutuma hakanud. Konstitutsioonilise monarhiaga riigis on üks magistraal, üks rahvusvaheline lennujaam ja kolm ajalehte (kõik ilmuvad kord nädalas). Televisioon oli Bhutanis keelatud kuni 1999. aastani, peagi seejärel ilmus internet. Ootamatult avanes budistlikus ühiskonnas vaba juurdepääs MTV-le ja World Wrestling Entertainment’ile. Ühtlasi tekkis Bhutani kohalik filmitootmine,…
-
Ent kõigis neis filmides on keegi, kelle suhe Eluga on teistsugune, selline, mis sisendab lootust. Need inimesed on kõik väga erinevad. Tõesti, mis on ühist neil, kes üritavad päästa orangutange, nendega, kes üritavad alles hoida esiisade looduslähedast eluviisi? Ja neil mõlemal Kanada looduse ja globaalse kliima pärast muretsejal, kes jäävad niikuinii hoopis kaadri taha? Ühine on vaid aukartus Elu ees ja armastus Maa vastu. Ühine…
-
Tõsi, loodusfilmi keskmeks pole ju otseselt mitte aeg, vaid loodus ning ka seekordne festival pakkus rea heal professionaalsel tasemel tehtud loodusdokumentaale, kus vaadeldud ja uuritud mõnd liiki või looduskooslust. Ent üha rohkem on Matsalu festivalil fookusesse tõusnud inimkonna keskkonnakäitumise kriitiline käsitlus. Seda tõsiasja rõhutas juba möödunud aasta peavõidu saanud, Petteri Saario „Elu piiril”, lugu naftaveost Soome lahel.
Maailmavaateline kriis?
Vahel, kui mõnda mõtet ei väljenda mitte ainult üks…
-
Loolises lähtepunktis pole iseenesest midagi erilist. Teravalt mõjub see aga just praegu, kui seni toiminud majanduslikud strateegiad ja poliitilised jõuvahekorrad vanguvad, ei kiputa enam eriti uljalt globaliseerumisele ja multikultuurilisusele panustama. Segadus ja hirmud on seda suuremad, et kujutlus kapitalistlikust heaolust on murenemas, üldine mentaliteet, mis mõõdab elu tarbimisväärtusega, pole aga muutunud. Multikultuurilisuse ideel on seejuures ikka kaks külge nagu mündil: selle toimimise ilusaks eelduseks on, et…
-
Kõik see: koos tagasivaatega õpiajale, tegevusele Tallinnas, Austrias käikudele, põgenemisele Rootsi ja tegevusetusele Rootsis – on näiliselt vabas vormis sundimatult mööda filmi jagatud. Loogika ja karkass on muidugi olemas, tugisammasteks katkendid „Sümfoonia” neljast osast (muusika nagu kestaks mõtteliselt muutuva pildi all edasi). Mõne aja pärast lisanduvad sellele liinile Miamist saabunud pojapoegade matkad vanaisa noorusmail, poiste silmadekõrvade läbi toimuvad ekskursid sünnikohta, Tartusse Elleri ja Treffneri juurde, sõjaaegsesse…
-
Martin Scorsese on lavastanud või produtseerinud mitmeid muusikadokumentaale. Fookuses on olnud „Viimne valss”, „Bob Dylan” („No Direction Home: Bob Dylan”, 2005) ja „The Rolling Stones” („Shine a Light” – „valgus peale”, 2008). Eriti väärib esiletõstmist kuuest täispikast dokfilmist koosnev sari bluusi ajaloost (2003), selle kaasrežissöörideks olid muuhulgas Clint Eastwood ja Wim Wenders. Viimaks on ekraaniküpseks saanud Scorsese kolmetunnine portreefilm „kõige eraklikumast ja napisõnalisemast” eksbiitlist George Harrisonist…
-
I
„Südaöö Pariisis” liugleb lihtsa ja kandva küsimuse laineharjal: kus on siis lõppkkuvõttes parem, kas seal, kus meid ei ole (ühes kaunis ja kadunud ajas), või on hea ikkagi just siin, selles ajas, kus me praegu oleme? Režissöör Allen esitab selle küsimuse romantilise muinasjutu vormis. Muinasjutus valitseb müütiline aeg ning eks tajuta kahekümnendate Pariisi samuti kui omamoodi müütilist paika.
Alleni esituses kipuvad tolleaegsed kultuuriheerosedki olema veidi muinasjutukangelaste…
