-
Septembris 1936 Prantsuse filmipärandi päästmiseks Henri Langlois’ (1914-1977) initsiatiivil loodud Prantsuse filmoteek kolis pärast tulekahju Chaillot’ Paleest Trocadéro väljakul kümmekond aastat tagasi uude postmodernistlikku hoonesse aadressil Rue de Bercy 51.
Eesti retrospektiivi avaseanss „Noorte kotkaste” kontsertesitusega toimub filmoteegi suurimas, 400 kohaga Henri Langlois’ nimelises saalis. 23. novembrist 5. detsembrini kestev filmiprogramm pakub vaatamiseks kokku üheksa mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüüdile Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse” ja „Nipernaadi”, Grigori Kromanovi…
-
Kõige suuremad teened Islandi filmielu edendamisel on kolmandal vanameistril. Friðrik Thór Friðriksson on autodidaktist filmientusiast, kelle algatusel loodi 1974. aastal Islandi esimene filmiklubi, ta oli juba 1980. aastal riigi ainsa filmiajakirja Kvikmyndablaðið asutaja ja esimene peatoimetaja. 1978. aastal aitas Friðriksson saksa kolleegi Wim Wendersi toetusel käivitada Reykjavíki filmifestivali (oli esialgu ühtlasi selle direktoriks). Umbes samal ajal alustas tööd filmikompanii Icelandic Film Corporation, mis on väidetavasti seotud…
-
Kuidas need talgulised filmitegemisega haakusid?
Kes soovisid osaleda režissööri või mingis teises rollis, võtsid esialgu ühendust internetis aadressil www.filmitalgud.ee, kus nad kinnitasid, et on valmis seda tööd tegema. Nad saatsid oma näidised, mille järgi siis valitigi.
Millal idee alguse sai, protsess käivitus? Millal hakkasite talgulisi koguma ja stsenaariumi kirjutama?
Kuulutasime 2010. aasta 28. XII välja, et teeme järgmisel aastal „Eesti film 100” üritusega seonduvalt tõelise massifilmi. Talgulisi hakkasime korjama…
-
Filmi ja raamatu kõrvutamine ei ole samuti uudis. Teinekord on raamatu asemel filmi eelistamine mõistlikumgi: „Nimed marmortahvlil”, mööngem tõika, on filmina tõesti hea. Lihtsalt filmivaatamine filmivaatamise pärast ennast ei õigusta. Kogu võlu sünnib vaatamisjärgses arutelus või teistes tööülesannetes, õppimise eesmärk on siiski mõtlema õpetamine, mõtlev kinopublik on aga filmikunsti vedur.
Raamatu lugemisega võrreldes on filmi vaatamine ajamahukam; ajamahukas seetõttu, et filmi tuleb vaadata tunnis, aga tunniaeg on…
-
Üldlevinud arvamus on ka see, et maakad on vaesed. Et neil polevat raha osta isegi kinopiletit. Tahan ka sellele vastu vaielda.
Võimalik, et olen parandamatu idealist, aga otsustasin maapiirkonnas kinoteenust pakkuma hakata. See on mul justkui hobi, mis segatud missiooniga tuua häid filme maapiirkonda ja näidata neid suurel ekraanil. Veidi väiksemal küll kui linnas, aga palju suuremal kui teleriekraan. Esimese kino rajasin oma maamaja keldrisse. Ise investeerisin.…
-
Eesti film oli seitsmekümnendate lõpust tõusuteel, filmikunsti oli tulnud uus põlvkond. Rõõmuga tsiteeriti statistikat: viimase nelja aasta jooksul (1977–1980) on eesti film saanud 43 auhinda ja diplomit, see on rohkem kui eelmise 36 aasta jooksul kokku. Demagoogilise kahjurõõmuga tsiteeriti ka eesti filmi kiitvaid moskvalasi. 1970. aastate lõpuks oli Eesti filmiteadvus juba sedavõrd välja kujunenud, et oli võimalik oma filmide festival. Seda siis 1980. aastal tehtigi. Nimetati…
-
Meil on kümme rahvusvahelist filmifestivali, meil on hästi toimivad, ehkki tõsistes majanduslikes raskustes väärtfilmikinod, kinodesse jõuab rohkem uusi välismaa filme kui kunagi varem. Eesti film ja filmindus on rahvusvaheliselt paremini tuntud kui kümme aasta eest, välismaiseid võttegruppe käib, kuigi võiks rohkem käia; äsja võitis Lübeckis peaauhinna Eestis vändatud norralaste film „Kuradisaare kuningas”. Seegi on kaudne tunnustus Eesti filmiettevõtjatele. On vist neli aastat ajast, mil räägiti isegi…
-
Eesti Filmiarhiivis on hoiul üle 8000 nimetuse filme, sealhulgas enamik Tallinnfilmi pärandist ehk suurem osa kogu Eesti sõjajärgsest filmiloomest. See on märkimisväärne osa Eesti rahvuskultuurist. Peale selle on filmiarhiivis üle poole miljoni foto ja 7000 helisalvestise. Peaaegu kõik need kogud on analoogkandjal, käega katsutavad.
Seega on meil probleem. Lähiaastatel hakkab kaduma võimalus vaadata elementaarse pildikvaliteediga eesti filmipärandit, sest meie targad aparaadid ei loe enam füüsilisi andmekandjaid. Praegu…
-
Tehniliselt on selge, et eesti film areneb koos maailmaga. Veel kümme aastat tagasi küsiti Eesti filmiajakirjanike ringis väheke kiusliku häälega, kas mõni film on ikka film või ainult videofilm. Seda isegi pärast seda, kui Thomas Vinterbergi amatöörvideokaameratega „Perekonnapidu” oli 1998. aastal võitnud Cannes’i filmifestivali žürii auhinna. Kummatigi kinnitati mulle Prantsusmaal, et filmilint suri 2010. aastal, kui turule jõudsid sellised uued HDvideokaamerad, mis oma mitmesuguse tundlikkusega ületasid…
-
2
Pealispinnal on „Võõrkeha” (eestikeelne tõlge ei anna paratamatult edasi algupärase pealkirja taotluslikku ebamäärasust: filmi keskmes olev maaväline eluvorm on suhteliselt kujutu ja suunatu miski, ollus, midagi, mis võib olla mis tahes, kas putukas või tulnukas või hoopis inimese hukutavalt ekslik mõtteviis) lihtsalt üks veidi tavatu ulme- või õudusfilm. Sügavamal vaatlemisel võib aga näha ka mitmeid muid tasandeid ja eesmärke. Ilmseim neist on küllap käsitleda inimpsüühika võimalikku…
