-
Kes valis valijad?
Arutasime seda Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koosolekul ega saanud endist üle – me pidime seda ise tegema. Meie õnneks on meie liikmeskonda eri aegadel kuulunud ka palju nüüd filmiametnike või teadlastena tegutsevaid inimesi. Muide, paar inimest ka loobus eetilistel põhjustel, kuna tegutsevad režissööridena või produtsentidena. Loomulikult otsisime üles filmiteadlased. Pöördusime isiklikult 33 inimese poole. Ei saa öelda, et vastajad oleksid aktiivsed olnud, kuid see näitab…
-
„Koduabilist” lugedes ja vaadates ei ole väga raske mõista nii kirjastuste kõhkluste kui ka teose suurmenu põhjusi. Stocketti lugu kõigub kriipiva sotsiaalkriitika ja sentimentaalse sopakirjanduse piiril, nii et kohati võib olla raske otsustada, kumba žanrisse ta ehedamalt kuulub. See on just seda tüüpi lugu, mis võibki ainult kas totaalselt põruda või olla üliedukas. Ühtpidi ei ole siin midagi uut: rassilise ebavõrduse teemat on Ühendriikide kirjandus- ja…
-
Kuid Pelevin on omal sürreaalsel kombel tabanud Venemaa elu teiselt poolt peeglit. Sel aastal olevat Viktor Pelevin vene ajakirjanduse andmetel olnud Nobeli kirjandusauhinna kandidaat, kusjuures paljud – ja mitte ainult vene keeleruumis peavad teda kultuskirjanikuks.
Aeg on siiski näidanud ja kinnitanud, et teda on raske teatrilavale tuua või koguni filmilinale transporteerida. Eestis on lavastaja Mart Koldits olnud tema suur fänn ja lavaletooja. Tulemused pole pahad. Filmilinale on…
-
Ajal, kui Aafrikas plahvatavad rassilise puhtuse nimel tuumapommid, natside kosmoseraketid lähenevad Kuule ja Jaapani kolonisaatorid Brasiilias vihmametsi maha põletavad, on Kesk-Lääne rikaste japside seas moodi läinud millegipärast igasuguste „muistse” Ameerika (s.t Ühendriigid enne Suurt sõda) muinasesemete kogumine. Iseäranis on moes relvad – just need, millega kappasid kunagi ringi kauboid ja millistega sõditi Kodusõjas. Kus on turg ja nõudlus, sinna sigineb peagi ka pakkumine ja nii hakkavad…
-
Teatavasti saatis esimene suurem edu Nanni Moretti tragikomöödiaid „Kuldsed unelmad” ja „Missa on lõppenud”. Ometi kujunes karjääri jaoks teedrajavaks karjeristliku majandusministri värvikas roll kolleeg Daniele Luchetti satiirilises komöödias „Portfellikandja” (1991). Too võimumängudes ja kuritegelikes mahhinatsioonides karastatud kõrgelennuline politikaan osutub tühiseks küünikuks, petturiks ja korruptandiks. Just seda laadi peene huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitikat on Moretti viljelnud edaspidigi. Ent mitte ainult. Hea vastuvõtu on leidnud ka autobiograafiline „Kallis päevik”,…
-
Ent ei saa öelda, et teaduslik fantastika oma seesugust poeetilist kapatsiteeti ülearu tihti täie tõhususega ära kasutaks. Mitte et ta peakski: eelnenus oli juttu üksnes tähenduslikke tõlgendusi võimaldavast poeetilisest toimemehhanismist, mitte printsiibist, mida loojad luues tingimata sihipäraselt järgiksid või järgima peaksid – mõnikord ja ilmselt isegi enamasti on rohelised mehikesed ju ka lihtsalt rohelised mehikesed, sündinud fabuleerimismõnust või soovist kindlal moel unistada. Aga filmilavastaja ja -kirjutaja…
-
Aeg venib selles filmis, see on peaaegu seisma jäetud. Niisugune on elust kõrvale jäänud põdurate inimeste argipäev. Me ei näe siin mingit ameerikalikku edulugu, kus ratastoolineiu leiab oma elule katsumuste kiuste uue mõtte: kuigi ta käima ei õpi, saavutab ta hingelise vabaduse ja asub ärksana tegutsema. Väga optimistlik publik võib ju loota ja uskuda, et pärast ekraanil ette laotatud masendust ja närivat piina võtab kõige suurem…
-
Võib selgelt täheldada, et Jaapani sõltumatu autorianimatsioon on praegu rahvusvahelistel animafestivalidel päevakorras. Jaapani uue laine indie-autorid on esindatud nii lääne suurimates A-kategooria võistlusprogrammides (Annecy, Zagreb, Ottawa jt) kui erifookusega programmides. Isegi Eestist läks mullune Puuhundi-nimeline (Wooden Wolf) grand prix Jaapanisse Kei Oyamale filmi „Käeseep” eest.
Mis teeb jaapani animatsiooni erinäoliseks ja millest kõik alguse sai?
Võib öelda, et iga regioon kannab oma kohavaimu ja väärtust. Kuigi jaapani anime…
-
Enamjaolt tuleb ETV talle pandud masse arendava ülesandega toime. Näiteks uudiste, eriti hästi aga välisuudiste alal. Aga kultuurivaod . . . . Ei saa öelda, et neis umbrohi lokkaks. Pigem on tegu ikaldusega.
Miks on jumal teab mitmendat hooaega igal nädalal tipptunnil eetris säärane tühi saade nagu „OP!”?
Mulle kui aktiivsele kultuuritarbijale pole selles ühtegi sisulist sõnumit uue raamatu, filmi või teatrilavastuse kohta. Ma ei saa teada, kas seda maksab lugeda…
-
Kaljo Kiisa õhtu langes kokku ka ühe teise sündmusega: Eesti Päevalehe kirjastus on just praegu välja andnud Andres Laasiku suurema ja esinduslikuma Kaljo Kiisa mälestusteose pealkirjaga „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast”. Tegemist on ulatusliku ülevaatega mitte ainult vanameistri elust ja loomingust, vaid ka eri ajastutest eesti kultuuriloos. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja haaravalt, teksti illustreerib suurem hulk fotosid, eluetappe kirjeldavad peatükid pole mitte…
