-
„Professor Viitso liivlased”
Vahur Laiapea on teinud ühe igati korraliku ja vajaliku õppefilmi, millele oleks raske midagi ette heita või siis enamat nõuda, kui ta on – dokument(aalfilm). (Muide, seda on ka „Ideaalide tund”, aga „protokollimise” printsiibid ja laad on teistsugused.) Ometi on tegijad pannud filmi sisse kohti, mis otseselt ei kuuluks nagu selle dokumendi koostamise eeskirjadesse. Filmitegija(te) sisemuses pulbitsevast protestist lihtsalt jäädvustatu n-ö mehaanilise esitamise vastu…
-
Raudne ise kinnitab, et ta ei kahetse ega häbene midagi ja on üldse kõige ausam ettevõtja meie planeedil. Aga mis siis, kui Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher nüüd tema pärast ametist lahti lastakse, nagu 80 „kampsunit” nõuavad? Kas see tema südant sugugi ei vaeva?
Nii Raudse kui Stelmachi sõnade ja tegude vastuolu on silmatorkav, lausa pretsedenditu. Kui kumbki mees pole milleski süüdi – otse vastupidi, nad tõid…
-
Mittelineaarse dramaturgia ja üsna kaaluka muusika osaga oli ka hispaania film „Iseenda jälgedes”. Sürreaalsete Aafrika kõrbestseenide taustal mõjusid eriti värskelt filmi ladina-ameerikalikud muusikalõigud, mis lõid seoseid klassikaliste 1960. aastate makaronivesternidega. Peab ütlema, et ühekordsel vaatamisel jäi filmi süžee kohati pisut häguseks – muusika aitas seda küll suuresti tasakaalustada, luues ühe selge edasiliikumise dimensiooni. See lõi huvitava dialektika filmi süžee üheks keskseks teljeks olnud pidevalt kuhugi sumbuvate…
-
Ka materjalidest, millele foto lõpuks jäädvustati, on näitusel võimalik teavet saada. Juttu ei ole objektiividest ja kaameratest, kuid näituse pealkiri viitabki ülesvõttele, mitte ülesvõtmisele.
Esimesed päevapiltnikud olid rändajad, kes otsisid keda ja mida pildistada. Järgmised aga rajasid juba ateljeed, kuhu kunded ise tulid. Kui oli tekkinud turg, nõuti luba ja pandi ka maks peale, mis laekus enamasti linnakassasse.
Kohustuslik joonistamine
Teine äratundmine ei tule kohe. Iga uus kunst toob…
-
Mida ma siis kartsin, et vaatamise pooleli jätsin? Pärast algussegadust mu peas hakkas film mulle üha enam meeldima ning ma kartsin fopaad, mingit jämedat viga, mis teose pahupidi veab. Kaks komistust olin juba leidnud. Esimeseks oli esimesel vaatamisel Jutustaja puudumine. Olgu see kui tahes eepiline ja järelikult küsitav element dramaturgias, kuid teinekord on see päris vältimatu. Näiteks siis, kui on vaja jutustada ühe tegelase, näiteks Nastasja…
-
Kolme kümnendi töö vili
Malick alustas tööd „Elupuuga” väidetavalt juba seitsmekümnendate lõpul, mil saatis oma operaatorite grupi mööda maailma otsima kaadreid erakordsetest looduskooslustest ja -nähtustest. Muide, filmi praeguse operaatori Emmanuel Lubezki sõnul sisaldabki nüüdne film ka selliseid kaadreid, mis on üles võetud palju aastaid tagasi. Et Malicki teisele filmile järgnes, „Elupuu” asemel aga hoopiski kahekümneaastane paus ja et noor filmilavastaja pöördus eraklusse, on juba üksjagu kõneldud,1 mistõttu…
-
Smarzowski „Róza” keskmes on Masuuria „vabastamine”. Poola kirdeosas paiknev Masuuria on tuntud kui Vana-Preisimaa ja „2000 järve maa”, millel on pikk ajalugu. Aastasadu on elasid seal masuurlased – uhke rahvas, keda ei võtnud päriselt omaks ei sakslased ega poolakad. Raskustele vaatamata olid nad seni oma eluga kuidagi hakkama saanud. Tõsi küll, ka Saksa sõdurid käitusid nagu sõjakurjategijad – vägistasid ja tapsid. Smarzowski ekraanilugu jutustab sündmustest suvel…
-
„Me peame Kevinist rääkima” põhineb Lionel Shriveri (tõelise nimega Margaret Ann) samanimelisel romaanil, mis on 2008. aastal ilmunud ka eesti keeles. Tegu on traagilise looga emast, kes vaatab tagasi oma kohutavaks muutunud elule. Nimelt saab tema pojast Kevinist teismeline koolimõrvar, kes tapab külmavereliselt hulga koolikaaslasi ja mitte ainult. Süü- ja leinakoorma all kokku vajuv kunagi nii edukas Eva hakkab oma kildudeks purunenud elu uuesti kokku kleepima.…
-
Elutruu tülpimus, pettumus, hingetühjus
Seekord oli „Just film” kavas palju ingliskeelseid filme, tundub, et võib-olla rohkem kui kunagi varem, ent seegi mulje võib olla petlik. Igatahes tuleb tänavusest noortefilmide kavast esile tuua USA väga karmisisuline linateos „Loomariik” („Animal Kingdom”, rež David Michod) ja psühhedeelne film „Tabamatu õnn” („Happiness Runs” rež, Adam Sherman) ning Suurbritannia komöödia „Röst” („Toast”, rež S. J. Clarkson). „Loomariik” kujutab eepilises vormis kriminaalset lugu…
-
Üks on kindel: TTV on eelkõige kultuurikanal – ainus Eestis. See valdkond ei piirdu spetsiaalsete saadetega, isegi uudiste teemad on rõhuvalt kultuurikesksed. On ju jalgrattasõit linnas („Tartu uudised”) tänapäeval kahtlemata kultuurinähtus. Tallinna veteranide meesansamblist („Ajaga sammu”) rääkimata. Isegi lastesaatest „TeTeVeke” oli silmaringi avardamisel kasu: sain teada, et „sead on väga lõbusad loomad ja neile meeldib lammastega ringi kepsutada”.
Kultuuriharude spekter on väga lai: tänavatantsust maastikuarhitektuurini; Aleksei Turovski…
