-
Eelnevale sekundeerib filmis veel ühe noore jahimehe jutt sellest, et kui üks noor mees ostab endale kuskile maatüki, läheb maale elama, hakkab seal lambaid, sigu ja lapsi kasvatama, ja vilja ja metsa, siis omal maal ta jahti pidada ei saa, sest „mingi küünikute seltskond on saanud enda kätte jahipiirkonna, seadused tagasid seda, ja teevad seal turismijahti, aga kohalik kogukond on asjast väljas”. Praegune seadus ei kohustavat…
-
Suure sõnumi edastamiseks on Zeitlin leidnud mõjuva viisi, paigutanud linaloo keskmesse ilmsüütu ja siira tüdruku, kelle tegemised on liigutavad ning fantaasia kaasahaarav. Hushpuppy ütleb nagu rahvatarkus, et lapse suust peab inimene tõde kuulma: „Universum sõltub kõikide osade täpsest kokkusobimisest. Kui ka kõige väiksem osa hävib, kannatab kogu tervik.”
Ennekõike loodusfilmide tegijad on juba mõnda aega tõdenud, et globaalseid keskkonnamuutusi on äärmiselt keeruline kinolinale tuua. Teema mastaapsus tingib…
-
Ilmar Raag on trükki andnud oma kõne, mille kandis ette Eesti filmi 100. aastapäeva pidulikul aktusel Tartu ülikooli aulas, kus ta sedastas, et „me elame praegu aina rohkem audiovisuaalsel ajastul”. Sellega haakub ka minu subjektiivne mõttelõng, et kui kunagi sadade aastate pärast peaks inimkond tagasi vaatama XX sajandile, siis vahest olulisemaks saavutuseks kui tuumaenergeetika või kosmosesse tung või kaks maailmasõda on hoopis liikuvate piltide loomine ehk…
-
Tapatalgute aegu
Filmi tegevus leiab aset väga traagilisel ajal, 1937. aastal, kui jaapanlased vallutasid tollase Hiina pealinna Nanjingi. Järgnesid metsikud tapatalgud, vägistamised, kõik jõledused, millest te võite lugeda juba Tšingis-khaani vallutusretkede kroonikatest. Päris täpselt ei ole võimalik enam kokku arvutada, aga üldiselt peetakse reaalseks ümmarguselt 200 000 ohvrit. Jaapanlased vähendavad arve, mõned ägedamad natsionalistid eitavad üldse, aga tõendeid, ka endiste Jaapani sõjaväelaste päevikuid, meenutusi, väljaütlemisi, ka fotosid…
-
Asjalikult kirjeldatakse (kaamera ja mikrofoniga) sekretäride vaeva nendega, kes tööd soovivad, kes haaravad kinni igast õlekõrrest, et pinnal püsida. Ametnike töö vastu tekib sümpaatia, ametnikud vormistavad tööle inimesi sotsiaalabi töökohtadele. Pikemalt näeme ühe pesapallimütsis endise ehitusmehe reisisaatjana töölevormistamist. Tema on teeninud leiba Soomes ja Rootsis, aga mõnda aega pole kuskilt sobivat otsa leidnud. Näikse, et leidub neidki, kes on kohale tulnud (tasuta?) kohvi ja saiakese pärast.
Oh-oo!…
-
Seejuures täheldasin kaht tendentsi. Esiteks paistab peale tulevat noori sõltumatuid filmitegijaid, kelle loome taga pole suurt raha ega tootjaid, ent kel on tugev sõnum, millega nad tunnevad ennast isiklikult seotud. Võimalik, et see on ajastu märk. Tänu tehnoloogia arengule on ka väikese eelarvega dokumentaalfilm suurtele vääriline konkurent, kui olemas on lugu, mis autori enda jaoks hingestatud. Eelmisel korral esindas sellist trendi peaaegu kõikide võimalike preemiatega pärjatud…
-
Must huumor ja absurd
Toomas Hussari „Seenelkäik” on satiir inimestest, kes on kaotanud inimlikkuse. Vormiliselt sünteesitakse selles filmis thriller’it ja hirmufilmide esteetikat, kõike seda hoiab tasakaalus isikupärane absurditaju ja must huumor. Visuaalne esteetika töötab stsenaarsetele pingetele ja pööretele mõõdetult kaasa, kokkuvõttes mõjub „Seenelkäik” oma lahendustes igati erksalt.
Peategelased on siin nagu omamoodi nihkes üldistus. Zäk esindab popkultuuri. Poliitik Aadu on võimukandja ja ka rahvas, keda valitseda ja kelle…
-
Paraku viis saatus Sergo nüüd Moskvasse, abikaasaks sai filmiteadlasest kooliõde Larissa filmiinstituudist.
Populaarteaduslike filmide keskstuudios tööd näikse jätkuvat. Sergo seikles operaatorina palju Kaug-Põhjas ja mujal, kuni maandus augustis 1977 veel kord kodustuudiosse. Tallinnfilm oli siis käiku lasknud dokfilmi Eduard Tollist, polaaruurijast ja tema traagilisest ekspeditsioonist (1900–1903) salapärase Sannikovi maa otsingutel. Käsikirja autor on muidugi Lennart Meri. Sergost sai filmi režissöör, operaatoriks kutsuti üliõpilane Ago Ruus, kellele see…
-
Martin Luiga oma ettekandes väitis, et nõukogude ideoloogia jättis religiooni küll ajaloo prügikasti, kuid seevastu oli kõikvõimaliku paranormaalsuse avastamise ning leiutamise lootus riiklikus ideoloogias pea et selge sõnaga välja kirjutatud. Seoses sellega ei kujunenud NSV Liidus ulmele kunagi läänemaade halvustavat pulp-kuulsust – teaduslik fantastika oli tõsine asi, selle tähtsus kultuuridiskursuses ilmne. Tähelepanu väärib ka nõukogude ideoloogia ja riigiaparaadi kohalolu läbiv tajutavus tolleaegses kirjanduses, võib öelda, et…
-
Ka külamehed autokaupluse peatuskohal pingil arutavad, et Tarmo pidi Peipsi äärest olema. Aga mis ta seal tegi? „Ei tiia. Mina ei tiia, mis miis ta üldse om, mis ametit ta peab või mis ta om.” – „Seda ametit ta peabki, om muuseumi juhataja.” – „Mis ta tennu om?” – „Akna teie ette ja muud ei ole midagi tennu – mis kardulimuuseum, üttegi karttulisorti ega midagi ei…
