-
1950. aastate keskel debüteerisid oma esimeste töödega Nikos Koundouros ja Mihális Kakogiánnis (Michael Cacoyannis). Skulptori ja maalikunstnikuna alustanud Koundourose poeetilis-realistlikest lavastustest on olulisemad „Imeline linn” (1954), „Draakon” (1956) ja „Noored Aphrodited” (1963). Kakogiánnis õppis Londonis juurat, dramaturgiat ja lavastamist. Tema esimestes filmieksperimentides „Pühapäevane ärkamine” (1953), „Stella” (1955) ja „Tütarlaps mustas” (1956) leidub itaalia neorealistliku filmikunsti mõjutusi. Pöördeliseks kujunes Nikos Kazantzakise romaani ekraniseering „Kreeklane Sorbas” (1964, nimiosas…
-
„Moskva pisaraid ei usu” jätkub
Teine peosaline Jana Trojanova on aga tõeline vene bitš Vika, kes tuleb oma sõnul Joburgist (Jekaterinburg!) Piiterit ja suurlinna mehi vallutama. Trojanova sai vene filmis tuntuks tänu filmile „Hundike”, kus ta mängib nii jõhkralt vastikut ema, et seda on raske unustada. Laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetu takistus. See ei ole mingi vene probleem. Kus seda ei juhtuks? Kus…
-
Ühelt poolt on Nikkatsu näol tegu tõepoolest vanimaga Jaapani suurtest filmistuudiotest. Alguse sai see aastal 1912 (esialgne nimi Nihon Katsudō Shashin lühendati hiljem Nikkatsuks) ning sõjaeelsetel aastatel olid stuudioga seotud mitmed suurkujud nagu Mizoguchi Kenji või Uchida Tomu. Märksa paremini on aga Nikkatsu tuntud oma noorusliku imidži poolest, mida hakati juurutama 1950. aastate teises pooles. Nii assotsieeruvad kompanii nimega ka tänapäeval esimeses järjekorras 1950. aastate noortefilmid,…
-
Filmi teeb huvitavaks ja omanäoliseks, et kogu meeletu stoori on üles võetud iPhone’idega, kord Kelly, kord tema sõbranna Jordani (Libby Woodbridge) vaatevinklist. Tüdrukud selles linaloos filmivad nonstop peaaegu kõike. Lugu on esitatud väga sorava peaaegu katkematu jadana, seda on lihtne jälgida ja on ka kohti, kus saab nalja, õigupoolest oli minu kulm kogu filmi ajal kuklas ja uskumatusest tulenev muie huulil. Naer selles filmis ongi pigem…
-
Võiks märkida, et need lühilood võib tinglikult jaotada kaheks. Nelja puhul on peategelasteks kohalikud, kolme loo puhul portreteeritakse Havannat aga välismaalase pilguga. Huvi pärast võiks nüüd vaadata, milliseid vastuolulisi üldistusi pakuvad lood, mis avanevad välismaalase pilgule.
Karismaatilise näitlejana tuntud Benicio del Toro avaloo saab kokku võtta näiteks nii: just siis, kui sulle tundub, et hakkasid Kuuba elust aru saama, selgub, et sa pole millestki aru saanud. Elu…
-
Kui Västriku portreteeritav nn missi-issi esindab edevat ja tükati vulgaarset linnavurle tüpaaži, siis Kristjan Svirgsden pakub filmis „Tõsise näoga mees” vaatajale külapastoraali ühes sissevaatega Lääne-Virumaa tänapäeva maaelu esindaja Jüri Jürna markantsesse mõttemaailma. Kes on vähegi Kirsi ja Jürna tegemistega kursis, see saab öelda, et nad ei ole just kõige hallimad kujud meie väikeriigis. Kuigi inimestena pigem vastandlikud, pole nad tegelikus elus nurgas ninanokkijad, vaid täiel rinnal…
-
„Räpikunsti” autor Ice T võtab nööbist kinni paljudel oma kolleegidel ja palub neil rääkida, kuidas nad tekste teevad, kuidas nad alustasid, kas neil on vaja tekstide loomiseks end kuidagi vastavasse meeleollu viia, mis on räpp, kuidas see sünnib. Kohe filmi alguses lubab ta, et ei näita filmis blingi ja pinnapealsust, ning ta peab oma sõna. Film on kultuurist tiine, kui nii võib öelda, seda kõlbaks vabalt…
-
Pean tunnistama, et läksin eellinastusele üsnagi suure eelarvamuse ja skepsisega. Halb eesti film pole mitte niivõrd aeglane (aeglane temporütm, selle kandmine filmi algusest kuni lõpuni on pigem läbi aegade olnud eesti filmikunsti voorus), halb eesti film venib. Pausid dialoogis on kriipsu võrra liiga pikad, need ei kanna enam midagi – kui üldse on midagi kanda. Kaader pole mitte lakooniline, vaid steriilne. Jällegi, lakoonilisust on alati olnud…
-
Mitme sinu doki kangelased on inimesed, kellest on palju juttu olnud, neid on filmitud, saateid tehtud, palju avalikkuse ette toodud: Eino Baskin, Vladimir Sapožnin, Evald Okas. Miks just nemad? Dokumentalistid on ju üldiselt rohkem maiad millegi seninägematu, ootamatu, haruldase, ennefilmimatu peale?
Baskinist on üks film tehtud. Ma vaatasin temast võetud materjalid kõik üle ja eks ta olegi enam-vähem kõik ära rääkinud. Küll erinevate variatsioonidega, vene ajal ühtmoodi…
-
Filmidega „Lastega on kõik korras” („The Kids Are All Right”, 2010) ja „Alice imedemaal” („Alice in Wonderland”, 2010) suurema tuntuse pälvinud Wasikowska toob kütkestavalt välja Jane Eyre’i keerulise natuuri: range enesevalitsuse taga peitub intensiivselt pulbitsev ja tugev naine. Mitmekülgsete ja keeruliste kirjanduskangelaste kehastamine paistab olevat Wasikowskale meelepärane, sest peagi alustab ta tööd Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary” põhineva Sophie Barthes’i adaptsiooniga.
Vastaka härra Rochesteri usutavaks mängimine on…
