-
Temüdžini järeltulijate saaga
„Kummiga vanker, mille ette oli rakendatud kaks härga, liikus aeglaselt mööda steppi. Vankri järel kõmpis saduldatud hobune.” Nende sõnadega algas burjaadi kirjaniku Issai Kalašnikovi kaheosaline bestseller „Julm sajand” (eesti keeles 1983), lugu reetmisest, kättemaksust ja piiritust võimujanust. Oma rahva seas ebajumalaks tõusnud harimatu mees külvas ülejäänud kontinendil õudu ja vihkamist, tema julmusest räägitakse tänini verdtarretavaid hirmulugusid. Mongolite legendaarne väepealik ja suurkhaan Temüdžin suutis saatuse…
-
Ka „360” stsenarist Peter Morgan on väga kogenud ja suurepäraseid filmistsenaariume kirjutanud („Šotimaa viimane kuningas”, „Kuninganna”, „ Teine Boleyni tüdruk”, „Nixon/Frost” ).
Filmis „360” püütakse fragmentidega näidata, kuidas sarnased ihad, püüdlused ja probleemid saadavad inimesi üle kogu maailma ja nad satuvad kokku, räägivad, seksivad, muretsevad, rõõmustavad, eksivad. Slovaki tüdruk hakkab prostituudiks, vahendaja pildistab teda interneti jaoks, siis kohtub tüdruk juba eduka Londoni ärimehega, kes Viinis tegutseb, mees…
-
Kadri Kõusaare filmist jäävad meelde mõned stseenid, mõned kaadrid. Need on efektsed ja intensiivsed, kuid tegelaskujude pealispindne esitamine, nende motiveerimatus, tuimus ja juhuslikkus jätavad kogu loo logisema. Siit võiks välja noppida paar lühifilmi, kuid täispika mängufilmina „Kohtumõistja” ei tööta. Kõusaar kohtus päriselus päris elus inimesega, kellel olid eluvõõra inimese utoopilised mõtted, tundetu küündimatu nägemus „paremast maailmast”, kus kõik on ilusad ja targad, terved ja noored, kus…
-
Ameerika-kesksus kumab vastu juba „Tõotatud maa” religioosse alatooniga pealkirjast. Mindi ju omal ajal (ja võib-olla minnakse tänaseni) Ameerikasse otsima uut algust, uut puhast ja püha maailma, kus saab valitsema panna kõigi suhtes õiglased ja moraalsed põhimõtted.
Tegelik tulemus on muidugi palju problemaatilisem, kuni olukorrani, kus just maad ei suuda paljud inimesed endale lubada: tõotatud maa kuulub valdavalt suurkorporatsioonidele ja selle osa, mis neile veel ei kuulu, on…
-
Filmi „Punased juuksed ja must kohv” autor Milena Bochet on uurinud Slovakkias Hermanovce linna piiril elava roma kogukonna uskumusi. Film näitab, et tagasipöörduvad surnute hinged on osa inimeste elust. Lisaks tuleb nende jutust välja ka hoopis maisemaid teemasid nagu roma naiste sundsteriliseerimine. Nähtaval kohal on igapäevane elu lagunenud ülerahvastatud sarades, seega on vanade uskumuste kõrval sama reaalsed ka kõikehõlmav vaesus ning tervise- ja haridusprobleemid.
„Õnne keel” on…
-
Kui palju aega, vaeva ja kannatlikkust on vaja, et tabada õigel hetkel puuõõnsusest välja vupsava haruldase lendorava nuhutav-võnklev ninaots ja vurrukarvad või rondil peesitava vaskussi äkitselt avanevad silmalaud. Peaaegu liikumatuid sammaldunud puid, tasaseid veesilmi ja rabalaukaid on veelgi keerulisem vaatajale põnevaks ja silmadega söödavaks teha. Üks Marani tugevus seisnebki selles, et pärast ekraanil nähtut tahab vaataja ise loodusesse oma silmaga vaatama minna. Ka rahulik, kohati pea…
-
Kassiga on ses mõttes lihtsam, et ta ei räägi, inimesega on veidi keerulisem. Natsi Saksamaal ei läinud juutide koonduslaagrisse ja gaasikambrisse ajamine algul sugugi liiga libedalt. Probleem on ju ilmne: enne oli juut nagu inimene ikka, aga nüüd äkki . . . . Juhid ka lohutasid rahvast, tõdedes, et see võib olla pisut raske ja ebamugav, kui nüüd ühtäkki juudist sõber või naabrimees üles anda, aga midagi ei ole…
-
Eksamilt saabub ka Akiko ja peategelaste kolmik on kohtunud. On varjamist, on „justkui” valetamist, on üksindust, hoolimist ja hoolimisest hoidumist, võõrandumist, illusiooni ja tegelikkust, mis veikleb peegeldustena eri vaatepunktide vahel. Ja säärases veiklemises, tonaalsuste vaheldumises arenebki kogu lugu.
Kui iseloomustada linaloo ülesehitust, siis sobiks selleks parallaks. Parallaks on nurk kahest vaatluspunktist objektile suunatud sirgjoonte vahel. Parallaksi piltnäiteks sobiks ka Wittgensteini kuulus part-jänes: joonistus, et kui vaatad seda…
-
Aitäh, et sa minuga juhtusid” Režissöör ja stsenarist Elina Naan, operaator Mihkel Soe. Osades Ivo Reinok, Johannes Naan, Liis Lindmaa, Kristiina Hortensia Port. Produtsent Editt Romän. Muuskuri, 2013.
„Aitäh, et sa . . . .” paistab „Karikakramäng II” kolmikust tugevaim lavastus. Režissöör Elina Naan ei piira oma lühifilmi tervikut pelgalt inimestevahelise suhtlusega, vaid põimib sinna orgaaniliselt ka pealtnäha lihtsaid, ent esteetiliselt välja peetud kaadreid olustikust ja loodusest. Nõnda on kalavõrk…
-
„Talvekummituse” tehnilise poolega on samas natuke keerulisem lugu. See on lamenukk, mis paljudele ei meeldi. Üldjuhul võime ju tavatarbija eelistusi animatsiooni valdkonnas kirjeldada nii: 3D-arvutianimatsioon ruulib, joonisfilmist võib kah asja saada, nukufilm on titekas, aga lamenukk on välja mõeldud vaenlaste piinamiseks.
Minule lamenukk meeldib. Mulle isegi tundub, et lamenukk ongi see õigeim animatsioon, sest temas kohtuvad animatsiooni olemus ja vorm kuidagi kõige üksühesemalt. Lamenukk jääb igas hetkes…
