-
Ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy kirjutas 1871. aastal ülevaate oma käigust paar aastat varem peetud laulupeole. Raamat ilmus pealkirja all „Reis Läänemere provintsides“ (eesti keeles 2007). Eestlaste usuelu kohta kirjutab ta: „Eesti rahva usklikkus ei avaldu niisiis mitte ainult selles, et ta käib hoolsasti jumalateenistustel ja kuulab hardasti jutlusi, vaid ka ilmunud raamatute headuses ja rahva üleüldises õpihimus, mille rahuldamiseks tuuakse sageli suuri ohvreid.”
Oma väite kinnituseks toob…
-
AARE ERMEL
23. VIII 1957 – 13. VIII 2013
Teisipäeval lahkus taevaste kinosaalidesse filmipublitsist ja -biograaf, väsimatu ajakirjanduses filmikunsti tutvustaja Aare Ermel. Tema tugevamaid külgi oli faktitruudus ja -armastus. Kui mõne filmi asjus oli vaja täpsustada mõnd fakti või saada teada, kust kohast võiks filmi vaatamiseks hankida, tõttasid kõik Ermeli juurde.
Aare Ermel oli mullu detsembris avatud Eesti Filmi Andmebaasi (www.efis.ee) üks tähtsamaid toimetajaid, uurijaid ning infotöötlejaid.…
-
Alžeeria päritolu näitlejatest on usutavasti tuntuim Pariisis alžeerlase ja sakslanna tütrena sündinud Isabella Adjani (s 1955, „Camille Claudel”, „Kuninganna Margot”), keda on ainsana tunnustatud nelja parima naisnäitleja Césariga. Alžiiris sündinud näitlejatest meenuvad eeskätt Daniel Auteuil (s 1950, „Kuninganna Margot”, „Tüdruk sillal”, „Varjatud”), Françoise Fabian (s 1933, „Minu öö Maudi juures”, „Madame Claude”) ja Marlène Jobert (s 1940, „Kordusabielu”). Alžiiris sündinud prantsuse kineastidest on nimekamad Mehdi Charef…
-
„Väärtfilm” on teadagi tühikeelend, mil selget tähendust napib. Paljudele on see sõna hoiatusmärk, pretensioonika, püüdlikult diibi, depressiivse, ränkraske kunstipunnitamise sünonüüm. Jim Jarmuschi looming aga ei kuulu sugugi mitte seda sorti väärtfilmi kilda, kuigi tema loodu väärtuses ei kahtle vist küll keegi, kes neid vähegi näinud. Ja säärast publikut meil jagub, kuivõrd Jarmusch on üks väheseid ameerika sõltumatu kino suurkujusid, kes on siinmail püsivalt mitte ainult festivalidele…
-
Tegemist on ülesehituselt üpris lihtsa intervjuufilmiga, mille vahele on pikitud postkaardipeisaaže Šveitsi lumistest mägedest. Majesteetlik eksterjöör on vastandatud luksusliku interjööriga, elava tulega kaminaruum, kus usutlus toimub. Kas kõrgeim suverään laskis end mõjutada pildisärast? Usutlejaks on filmi autor, Laurent Bouzereau, Polanski kauaaegne sõber. Kindlasti kuulsus, vähemalt kuulsuse sõber. Ei tea, kas sõber on just kõige parem küsimuste esitaja . . . . Ehk langetas rahvas otsuse kustumatust janust olla kuulsuste…
-
Kolmas sort oli vanasti veel: seal pani filmi autor kaadritaguse tekstiga otsesõnu maailma asjad paika või riputas suuri retoorilisi küsimusi. See nõukaaegne dokisort on õnneks enam-vähem välja surnud. Loomulikult on veel igasugu vahepealseid ja muid sordikesi (näiteks vanade kroonikakaadrite uus isikupärane montaaž), aga siin algul esitatud kaks on põhilised: kas teed filmi kellestki teisest või põhiliselt iseendast. Ja kumbki lähenemine ei taga ega tingi iseenesest head…
-
Võtame siin vaatluse alla meile lähima ehk parimaks eesti dokumentaaliks tunnistatud linateose.
Dokumentaalfilm „Alati on alati” (Kultusfilm, 2012, 52 min), režissöör, operaator ja monteerija Tõnis Lepik, stsenaristid Riina Valmsen ja Tõnis Lepik, helilooja Björn Norralt, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Liis Lepik.
See on portreefilm, koguni budistlik töö. Kui vastav žürii poleks tervenisti koosnenud Poola filmitudengeist, oleks parima eesti filmi auhind läinud arvatavasti Andres Söödile, tema emotsionaalsele, autobiograafiliste sugemetega…
-
Taani dokumentalist Cristoffer Guldbrandsen (sünd 1971) on aastatel 2000–2012 loonud või osalenud 26 dokumentaalfilmi tegemisel. Tema „President” on Euroopa põhiseaduse ja presidendi saamise lugu, milles peamisteks rääkijateks – kas siis intervjuude või avalike esinemiste kaudu – selles osalenud võimutegelased. Film kajastab kaheksa-aastast perioodi Euroopa põhiseaduse sünnitamisest kuni Euroopa Liidule presidendi valmimiseni.
Euroopa vägevate probleemid on lõppkokkuvõttes lihtsad, inimlikud ja paistavad suurte sõnade kõrval, mida lääne kultuuri demokraatiast…
-
Kommunistide programmis on ju ka järgmine lause: „Inimene, kes saaks ühiskonnalt mingeid hüvesid tööst osa võtmata, oleks muidusööja ja elaks teiste arvel.”
Filmi peategelane, endine Cambridge’i geeniteadlane John asub muidusööjaid elust kõrvale tõrjuma. Korruptante kaitsva advokaadi paneb ta oma häärberi keldrisse luku taha, kasutades samal ajal tema vara, noori tüdrukuid ahistava mehe ta tapab, samuti tuttava, kes oli olnud veretöö tunnistaja. Ka hulga eakate vaimupuudega inimeste surmamine…
-
Karlovy Vary on viiekümne tuhande elanikuga linnake Lääne-Böömimaal, veidi vähem kui poolteistsada kilomeetrit Prahast, mõnikümmend Saksa piirist. Neljateistkümnenda aastasaja keskpaiku uppus siin Püha Rooma riigi keisri Karl Neljanda jahikoer allikasse, mispeale imperaator otsustas miskipärast kümmelda, avastas kuidagiviisi kohe kohaliku vee raviomadused ja asutas linna, mida me nüüd tunneme „Karli vanni” – Karlovy Vary ehk Karlsbadina.
Läbi aegade on keiserlikel tervisevetel end kosutamas käinud hordide kaupa suurkujusid tsaar…
