-
Moodne Lolita-temaatika siin vaadeldavates Seidli ja Ozoni filmides on Nabokovi kujutatust hoopis teistsuguse rõhuga. Nabokov suhtub mõistmist norivasse patustajasse halvakspanuga, paneb meespeategelasele diagnoosi ja süüdistab teda lapsepõlve röövimises. Nüüdseks on Lolita muutunud: ohvrist on saanud häbitu ja süüdimatu nümf. Sama kujutuse teed on läinud ka kaks Eestis hiljuti linastunud filmi: Ulrich Seidli „Paradiis. Lootus” ja François Ozoni „Noor ja ilus”. Oma arutluses tuginengi nendele kahele linateosele…
-
Kanada filmilavastaja Denis Villeneuve (sünd 1967) ütles kord ühes intervjuus, et tema arvates valivad filmid tema, mitte tema oma filme. See on sümpaatne lähenemine, kus kunstnikust saab pigem vahendaja kui tegija. Ja siiski on mul raske uskuda, et filmi „Vangistatud” sellise vormi ja näitlejate valiku taga ei ole lavastaja teadlikku otsust. Tegu on tema esimese suure eelarve ja suurte staaridega üles võetud looga, milleks andis võimaluse…
-
Ma tean.
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida nimetatakse riigipöördeks (ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, mis loovad süsteemi võimu kaitseks).
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.1
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia2 ja Bologna3 verevalamise eest.
Ma tean selle „hierarhia tipu” nimesid, kes manööverdasid nii riigipöördeid planeerinud vanu fašiste, esimesed verevalamised oma kätega…
-
Õigemini peaksin vist ütlema „küllaltki harmooniliseks”, selle tõttu, et tema filmides esineb sageli ilmselgeid konarusi. Mitteprofessionaalidest näitlejate miimika on sageli vulgaarne ja kohmakas, ilmed väljendavad kaamera ees viibimise piinlikkust ja vahel varjamatut lapselikku rõõmu kergetest nilbustest, millesse karakterid sageli satuvad. Vahel on tegelaste näitlemine absurdselt lapsemeelne, vahel jaburalt paatoslik. Filmide montaažirütmid võivad olla hüplikud, kaamera liikumised sisaldada kohmakusi. Stseenid on tihtipeale üles ehitatud üpris juhuslikult ja…
-
Ajaloosündmustest inspireeritud mängufilmid tekitavad kriitikute ja vaatajate hulgas sageli suuremat furoori kui fantaasiamaailmades aset leidvad väljamõeldised või juba formaadi iseärasuste tõttu tõemaigulised dokumentaalfilmid. Sellistes filmides mängitakse nii väljamõeldiste kui ka ajalooliste faktidega, mistõttu puudub kindel kandepind, mille põhjal filmi üheselt tõlgendada. Ajaloost rääkivad mängufilmid küll ei pretendeeri ajaloolisele tõele, aga võtavad sõna meie mineviku ja oleviku teemadel – väljamõeldiste kaudu „tõe” poole. Selline peataolek innustab vaatajad…
-
Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” on vaatamata pealkirjale, mis kuuluks justkui mõnele väikesele alternatiivfestivalile, traditsioonidega suurüritus. Tänavu 26. korda peetud festival on Soome suurima külastajaskonnaga filmifoorum, mis leiab aset paralleelselt kõigis Helsingi suuremates kinodes. Sel aastal linastus festivalil rekordiliselt filme: kokku 300, neist 160 täispikad.
Sellise külluse hulgast valida pole kerge, kuid külastaja elu tegid lihtsamaks eriprogrammid, mis koondasid filme ja aitasid neid leida vastavalt huvidele.…
-
Stsenaarium on kirjutatud jumala käega. Näitlejad mängivad nagu kulda. Peaosatäitjaid patsutatakse nagunii, aga ma tahan esile tõsta Tammearu Peetrit, kes viskab isa rolli teha nii, et süda lustib. Ta silm muutub, ta on korraga armastaja ja siga, ja me hakkame teda vihkama ja tunneme talle kaasa – ja usume Tammearu mängu. Seda on eesti filmi kohta juba väga palju.
Olgu, Tammearule on ka hea osa kirjutatud,…
-
Noor režissöör Leeni Linna tegi magistritööks filmi Eesti sõduritest Afganistanis. See, kas ollakse sõjas, sõja kõrval või pärast sõda, pole selle filmi tegelaste puhul päris selge. Õigemini tundub alguses, et peategelane on paar aastat tagasi Afganistanis teeninud Andrei, kes kaotas seal jala, kuid kes tahab selle kiuste olla sõdur, olla nii palju parem, et ka ühe jalaga kahejalgsete relvavendadega konkureerida ja kokku jääda. „Soomukis ma meediku…
-
I
Esilinastumise nädalavahetusel USAs teenis Alfonso Cuaróni „Gravitatsioon” 55 miljonit dollarit. Sellised summad on tavaliselt reserveeritud filmidele, kus tegutsevad kitsastes retuusides musklimehed ja õhku lastakse vähemalt Valge Maja, kui mitte mõni turismikeskus või pealinn. „Gravitatsioonis” plahvatusi küll jagub, aga muidu on tegu filmiga, kus süžee hargneb reaalajas, tegelasi on kokku kaks ja põhiprobleemideks pole mitte maailmarahu ja inimkonna ellujäämine, vaid üksindus, usk ja eluiha. Kuidagi on Cuarón…
-
Tavatsetakse lausuda, et kuidas nimi, nõnda ka mees. Tihtipeale võibki Enn Säde karuse kooriku taga eritleda tema isiksuslikku sädet: nakkuvust igasuguste ideedega, õhinat, avatust mitmele väljale, uperpallitavat mänglevust, vaoshoidmatut kriitikat, aga ka tundelisust ja haavatavust.
Sünnilt Pärnu poisina on Enn Säde juba ligi 60 aastat foto- ja filmipiltidest lummatud, et mitte öelda paadunult nende küüsis. Vaimustus diapositiividel esitatud muinasjuttudest viis noore fotohuvilise edasi Leningradi Kinoinseneride Instituuti.…
