
Linnafestivali „Uit“ korraldajad Kadri Lind, Marie Valgre ja Mariliis Haljasorg selgitavad, kuidas näha kohti, mida muidu ei märka, ja et ühte linna mahub palju linnu.

Nõukogude ajal kavandati Tallinna küll suured magistraalid, kuid autostumine algas alles 1990. aastatel, kui mineviku planeerimispärandist oli püsima jäänud vaid autokultus.

Linnapildis levinud konteinerhaljastus on enesepettus, loodusele laenuks antud ruum, mis näitab, et linnas käsitleme asfalti endiselt jäävana, aga taimi ajutisena.

Pärast kümmet päeva ühist rassimist, lõputuna näivat asjaajamist ning möödujate küsivaid pilke on käes kauaoodatud hetk: Emajõe äärde on kerkinud „Linnutee“.

2024. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal kannab pealkirja „Ressursid tulevikuks“. Küsitakse, kuidas kättesaadavate vahenditega arhitektuurist mõelda, projekteerida ja ehitada.

Markus Kaasik: „Maja peab vastu pidama võimalikult kaua, pole mõtet ehitada kehva maja. Parem on ehitamata jätta. Halba arhitektuuri pole ammugi mõtet teha.“

Arhitektuurivõistluse žürii liige Enrique Sobejano: „Me ei otsinud ainult vormilist väljendusrikkust, vaid maja, kuhu sisenetakse isegi siis, kui täpselt ei tea, mis seal asub.“

Mirko Traks: „Olen Tartu keskpargi igapäevane külastaja ja võin kinnitada, et tegevust, elurikkust ja võimalusi tuleb uue lahendusega sinna omajagu juurde.“

Tööstuse linnast eemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist ja annab näiliselt puhta südametunnistuse. Aeg on vaadata peeglisse ning elada koos elu köögipoolega.

Kui palju ruumi me elamiseks vajame? Kas 11 ruutmeetrist piisab? Veneetsia arhitektuuribiennaalil on Eesti paviljonis algatatud arutelu eluruumi teemal.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.